leevike ja juuksed

kui leevike sündis, oli tal suur pahmakas juukseid peas. ja muidugi kõik ütlesid justkui ühest suust: need tulevad tal ära. leevikese ema ja isa uurisid iga päev leevikese pead, aga ära ei kukkund mitte üks karv, hoopis pikemaks kasvasid muudkui. nüüdseks, kui leevike on 10-kuune, peab ema tal hommikul tuka patsi panema. kui juuksed lahti on, meenutab leevike bolonka-tõugu koera, kes mitte midagi ei näe.

kellel titejuuksed pähe jäävad, siis piab seuke aitaja olema, käe jõud oleva arstida.
häädemeeste
nii ütleb vanarahva tarkus. ema ja isa loodavad, et kui nad vanaks saavad ja roimat põevad, oskab leevike neid terveks ravida.

isa ja id kaart

leevikese isal on id kaart kadunud. juba kuu aega või isegi rohkem. mõnikord, kui isal see kadunud kaart meelde tuleb, läheb tal meel õige mõruks. ta ei teagi täpselt, mida nüüd ette võtta. kas teha uus kaart või jätkata vana otsinguid. õnneks on isal alles pass, mis coca cola plazast üles leiti. muidu ei oleks tal ühtegi dokumenti, kuna autojuhilube leevikese isal ju ometi ei ole.
võimalusi, kuhu kaart kaduda sai on mitu, mõned tõenäolisemad variandid:
1. aafrika. isa võis selle hotellitoas rahakotist välja võtta ja sahtlisse pista ning sinna unustada. nüüd käib ilmselt mõni neegripoiss isa isikutunnistusega ringi, pildil nägu mustaks värvitud.
2. nakkushaigla. haiglasse minnes võidi leevikese isalt vabalt dokumenti küsida. võibolla toodi see pärast palatisse tagasi ka, aga isa ei mäleta midagi. ilmselt paigutas ta kaardi siis voodi vahele või padja alla.
3. kino. kui juba pass kinno jäi, siis miks mitte ka id kaart.
4. kodu. kaart võib ka kodus kuskil end varjata, näiteks mõne riideeseme taskus.
5. hoopis mõni muu koht, mille peale keegi ei oska tulla.

ühesõnaga, kui keegi leevikese isa isikutunnistust kohtab, tooge see palun meile. see oleks isa jõulusoov. häid pühi teile ka!

leevike ja ostukäru

hiljuti sai leevike nii suureks, et hakkas poes istuma ostukärus, nagu seda teevad juba suured lapsed. enne pidi leevikese ema poodi minnes jooksma leevike näpus mööda kaubanduskeskust ja otsima turvahälliga käru taga. nüüd on aga elu poole lihtsam - võtad aga käru, pistad leevikese sinna istuma ja kõik on rahul. eriti rahul on leevike, kes istub kärus sellise näoga, nagu ta käiks juba vähemalt kolmandas klassis. kui mitte neljandas.

isa ja läkiläki

alati kui saabub oktoober, tõmbab leevikese isa pähe läkiläki ning kui kätte jõuab mai, võtab isa selle peast. senikaua on tal hea soe ringi kõndida. mütsi positiivne külg on see, et tegemist on hirmus suure peakattega ning isa ei unusta seda peaagu kunagi kuhugi maha - alati märkab ta kohe, kui karvamütsi peas ei ole.
ainult üks kord jäi müts lennukisse. see oli mõni aasta tagasi ning tegemist oli siis hoopis ühe teise läkiläkiga. isal oli vist lennumasinast väljumisega nii kiire, et müts unus maha. kuna isa oli just rootsi sõitnud, mis on ikkagi põhjamaa ja kole külm, seadis ta sammud otsejoones poodi ja ostis sealt uue karvamütsi. ning selleks, et selline kole vahejuhtum enam ei korduks, ostis isa kõige kallima mütsi - justkui karistuseks iseendale.

isa ja pass

täna helistati coca cola plazast ja öeldi, et kinosaalist on leitud leevikese isa pass.
selgusetuks jääb vaid see, miks isa filmi vaadates passi välja võttis.

isa ja triikimine

leevikese isa avastas hiljuti triikimise. leevikese ema triikida ei oska, ta vahel on proovinud ja siis näevad asjad pärast veel rohkem kortsulised välja. igastahes isa otsustas sellel alal kätt proovida ja õnnestus. võib vist isegi öelda, et leevikese isa leidis lõpuks oma ala - juba esimesel korral triikis ta ära kõik, mida triikida andis. muidugi võttis see aega tal terve öö, aga hommikuks oli kogu tuba ühtlaselt kaetud sirgete riietega.
ei saa öelda, et isa triigiks tihti. aga see-eest teeb ta seda põhjalikult ja rõõmuga. nii vähe on tegelikult vaja, et isa oleks õnnelik.

isa ja käekell

kõige tähtsam asi leevikese isa juures on tema käekell. see on roheline punase viisnurgaga kell, mille kinkisid isale jällegi kaastöötajad ning see kell on truult teeninud teda juba palju aastaid. paar korda on kell ka katki läinud, näiteks ükskord purunes selle sihverplaat ja mõnikord tuleb rihm küljest ära. aga isa on alati viinud kella nunne tänavale, kus seina sees on auk ja selle taga meister, kes asju parandab.
kell on isal iga päev käe peal, ta ei nõustu ilma selleta sammugi astuma. peaaegu igal hommikul on nii, et takso juba ammu ootab maja ees ning isa jookseb mööda korterit ning otsib oma kella.
kella olulisim omadus on muidugi see, et tal pole patareisid ja seda tuleb mõne päeva tagant üles keerata. rene oli see, kes isale justnimelt sellise kella valis, kuna tema silmis on leevikese isa korrektne ja täpne mees, kellele meeldib päeva kella üleskeeramisega alustada.
ja ilmselt isa ongi mõnevõrra hoolikam kui rene, aga ometi mitte nii käbe, et kella keerata. päris tihti on leevikese isa kell mitu päeva järjest näiteks kolmveerand kaks. isa sellest suurt numbrit muidugi ei tee, ta viskab aegajalt pilgu kellale ja tõdeb omaette, et ahah, kolmveerand kaks. õnneks on isal ka mobiiltelefon, ning inimesed, kes asjatult isaga kohtumist ootavad, saavad alati helistada. ja lõppeb kõik hästi, isa vabandab viisakalt, et oi kas tõesti juba kuus, mul on vist kell seisma jäänud ning marsib rahulikult kohale. ja nii iga päev.

isa kiri ameerikast

suvel käis leevikese isa ameerikas ja saatis sealt sellise kirja.

tere perekene.
me jõudsime nüüd omadega montgomerisse alabamas. kell saab pool kaks meie aja järgi öösel. hommikul kell kümme kupatatakse meid motellist välja ja siis peame edasi rändama.
no meil on siin ikka üks väga kaootiline eksirännak läbi ameerika. eile ekslesime halvasti kaardistatud louisiana osariigi kiirteedel ja otsisime vanu prantsuse asumeid. meie ettekujutustes elavad seal õlgkaabudega pikkade vuntsidega porised mehikesed. kuid me ei leidnud ühtegi üles. öö tuli peale ja me kustusime ära. see-eest me kohtusime ühe alligaatoriga soos. tema oli üsna unine alligaator. lebas vesikasvude vahel ja ei teinud meid märkamagi. seepeale võttis leevikese isa ühe pika toika ja hakkas teda torkima. vaat nüüd hakkas juba midagi juhtuma. seda polnud küll palju märgata, aga midagi liigahtas selle looma sees. ta hakkas nohisema sügava ja madala krokodillihäälega. isa võttis oma saba jalge vahele ja tõmbus ohutusse kaugusse. kuid krokodillihärra ei teinud enam midagi märkimisväärset. seepeale isa läks ja toksis krokodilli veel natukene. no nüüd sai krokodillil kõrini meist ja ta vajus vee alla ja ujus minema. mingi aja pärast ta tuli jõe keskel välja ja ujus ühe puu alla varju. kuid ta ei aimanudki, et seal olid teda eestipoisid juba uuesti ootamas. seekord maimikuhärra võttis ühe palmioksa ja hakkas krokodillile tuult tegema. aga kroko oli kannatlikum kui varem ja ei teinud teist nägugi. võib-olla sellepärast, et maimik ei tahtnud teda vastu koonu toksida. siis me läksime ära, sest meil hakkas natukene igav. seal soos nägime veel jänest, oravat, pika kaelaga valgeid linde, ühte musta sisalikku ja ühte pruuni. ühe põõsa taga tegi keegi mää, aga vaevalt et see lammas oli. igatahes jäi meil see elukas nägemata. nii nagu prantslased, kes samuti seal soos pidanuks elama.
muidu on kõik justkui korras, ainult et filmi ei saa teha, sest ei lubata. homme me lähme esimesse ettejuhtuvasse eramurajooni ja mina võtan ühe koti selga ja jooksen sellega eemal majade vahel, nokkmüts peas. nagu ma oleksin tundmatu raamatamüüja. maimik jällegi filmib seda. ei ole see elu midagi meelakkumine.
no olge siis tublid. ma lähen ära magama.
isa

siin on ka foto isast ameerikamaal.

isa ja uni

leevikese isa on sellepoolest üks huvitav inimene, et tema jääb alati ja igal pool magama. välja arvatud õhtuti. siis on tal tegemist küllaga ning voodisse tema ei heida. seevastu on tal väga sügev uni hommikuti ja terve päeva takkapihta. näiteks kinos ei saa vaene mehike üldse käia - kõik filmid magab maha. kuna isa on juhtumisi filmitegija, siis on see üsna kahetsusväärne, et ta eriti filme ei näe. ta ei ole vist ühtegi filmi näinud otsast lõpuni, kaasaarvatud enda omi. alati tuleb vahepeal tukk peale.

varem, kui leevikese ema ka rohkem kinos käis, oli isale see puhas piin. ema nimelt hakkas teda alati nügima ja togima, kui märkas, et isa tukastab. nüüd aga on ema rohkem leevikesega kodus ja isa saab rahulikult üksi kinos magamas käia.
praegu käib pimedate ööde filmifestival ja mis te arvate, milline on leevikese isa päevaplaan? ta saabub koju õhtul hilja, siis hakkab tööd tegema, seejärel vaatab telkut ning magama jääb varavalges. esimese filmi ta magab sisse, teisele jõuab kohale, aga magab saalis, kolmanda ajal ka enamasti magab, neljndat vist enam-vähem näeb jne kuni õhtuni välja. ja isa muide on festivali žüriis.
ja veel: leevikese isa on vist ainus inimene, kes jääb magama isegi hambaarsti toolis! aga sellest räägib juba mõni järgmine lugu. püsige lainel.

isa ja shigella sonnei

leevikese isa ja rene tõid aafrikast kaasa shigella sonnei. see ilusa nimega printsess elas nende kõhtudes ja tegi palju kurja. isale lausa niipalju, et ta pandi peale aafrikast tulekut nakkushaiglasse tilguti alla, ning ema ja leevike käisid teda seal akna taga piilumas. õnneks just isale oli sattunud selline palat, mis asus esimesel korrusel ja millel oli suur aken.
aga kuidas selline bakter üldse leevikese isa ja rene kõhtu sai? vot nemad käisid filmifestivalil marokos, kuhu oli euroopast veel teisigi inimesi kohale tulnud. need teised, näiteks soomlased ja prantslased, kukkusid isa jutu järgi juba esimesel päeval ära, kuna aafrika toit ja jook nende steriilselt kasvanud kõhtudele ei sobinud. no ja eks isa ja rene siis läksid natuke ülbeks, et nemad on ikkagi endised nõukogude liidu kodanikud ja suure mustusega harjunud ning läksid padavai turule ning ostsid kahepeale ühe lamba aju, mille kinni pistsid. mis peale seda juhtus, ei taha isa ja rene eriti meenutada.
kangete rohtude söömise juhendis oli kirjas, et hoiduda päikesevalguse ja füüsilise pingutuse eest. ses mõttes need rohud isale sobisid - ta liigubki rohkem pimedas ja pingutust tema pelgab.
ilusa nimega bakter on kahjuks ka nakkav ja kuigi isa ütleb iga päev, et ausõna on ta juba ammu terve, siis sellegi poolest ei lasta teda veel ülemisele korrusele magamistuppa magama. isa peab tukkuma all diivanil ja tegelikult on tal seal üpriski mõnus - vahib pool ööd telkut ja sööb voodis saia nii, et saiapuru on kõik kohad täis.

leevike ja isa kohver

hiljuti sai isa sünnipäevaks uue kohvri. ega ta seda niiväga ei tahtnudki, aga ema ja teised sugulased arvasid, et isal läheb seda sumadani ikka kangesti vaja ning ostsid talle selle kingituseks. kõige rohkem tundis uuest kohvrist rõõmu leevike, kes ei lahkunud hetkeksi selle kõrvalt, muudkui ronis ja ronis selle otsas.

aga ühel päeval pakkis isa kohvri sisse oma asjad ja sõitis kaugele aafrikamaale. mis toredad sündmused seal juhtusid, seda saab lugeda juba järgmisest loost.

ema ja käsitööblog

leevikese ema plaanis tegelikult teha hoopis käsitööblogi. ükskord avastas ta internetist sellised ja tahtis kohe endale ka. kahjuks pole ema suurem asi käsitöömeister. nendest blogidest innustatuna hakkas ta aga kohe heegeldama. ta avastas, et maailmas on olemas selline asi nagu freeform heegeldamine, mis eesti keeles tähendab seda, et heegelda kuidas tahad ja kui sa heegeldada tegelikult ei oska, siis tuleb sul freeform veel eriti hästi välja. ema leidis, et see kunst on täpselt talle. nii ta siis heegeldas ja heegeldas, kuni valmis sai pisike orav.
see orav jäi ka ema viimaseks katsetuseks käsitöövallas.

isa ja sport

leevikese isa on suur spordisõber. vähemalt talle endale meeldib nii mõelda. igal hommikul teeb ta 32+9 kätekõverdust. 32 seepärast, et ta on 32-aastane ja 9, kuna leevike on 9-kuune. juba mõne nädala pärast peab ta tegema 32+10 kätekõverdust. isa koormus langeb kõvasti 16. veebruaril, kui leevike saab 1-aastaseks ja siis teeb isa vaid 32+1 kõverdust.
nende kätekõverduste pärast jääb isa alati igale poole hiljaks. hommikul, kui ta ärkab, siis ei saa kuidagi voodist välja, kuna isa on endale pähe võtnud, et esimese asjana teeb ta ära need kõverdused. aga ta on loomult siiski laisk, see isa. tavaliselt on emal juba ammu puder ja võileivad valmis, kui isa ikka veel kurguni teki all on. viimasel hetkel kargab ta välja ja hakkab leevikese suureks rõõmuks käsi kõverdama. leevike siis hüpleb ümber tema ja arvab, et kogu shõu on tema lõbustamiseks.
peale selle, et isa ise kõvasti sporti harrastab, on ta ka spordist huvitatud. isa on ainukene inimene maamuna peal, kes ajalehest spordilehekülgi loeb.
üks suur harrastus isal on suusatamine. juba suvel hakkab üks lume ja suusatamise jutt peale. tavaliselt jaanipäeval tehakse plaane, kuhu järgmisel talvel suusatama võiks minna. ja tõesti - igal talvel saab isa korra suusad alla ka. eelmisel aastal näiteks sõitis ta otepääl läbi terve pika kekkose raja ja jäi täiesti terveks erinevalt sõber maimikust, kes ühes august läbi sõitis ja kahest kohast jalaluu murdis.
kõik spordialad isal muidugi nii libedalt ei lähe. paar aastat tagasi käis ta ka squashi mängimas, ostis selleks puhuks lausa uued jalavarjud, mis siiski alt vedasid ja isa väljus staadionilt kipsis jalaga.
kõige tipuks on isa ka jalgrattasõitja. tema töökaaslased kinkisid isale 30-ndaks juubeliks uhke korviga naiste jalgratta, millega isa nüüd vapralt iga päev linna sõidab. isa sõidab selle rattaga nii kiiresti, et ükskord tekkis tal mõte, et võks isegi olümpiale minna ratast sõitma. ta kujutas ette, et keegi spordiinstruktor näeb isa kihutamas ja kutsub teda olümpiale võistlema. ja isa siis mõtleb natuke ning ütleb: hea küll, kui mul aega on, võin ju tulla. aga mul on üks tingimus - ma tahan võistelda oma jalgrattaga panther.

sissejuhatus

sellel pildil on leevike ja tema isa