ema ja õnneloos

ühel kenal aastal, kui lätis toimus eurovisioon, võttis leevikese ema osa õnneloosist. õigemini küll tavalisest tarbijamängust. ta jõi mahla ning saatis smsiga kuhugi numbrikombinatsiooni. kohe, kui sõnum oli teele läinud, hakkas leevikese ema oma tegu kahetsema. ta kartis meeletult, et võidab peaauhinna ja peab sõitma koos kaaslasega lätti eurovisioonile. tulemuste teadasaamise päeval avas ta värisevate kätega ajalehe ning hingas kergendatult - õnneks ei võitnud peaauhinda vaid sai teise koha - 300 eurot sularahas. ei mingit lättisõitu ja eurolaule.
aga ema rõõm oli üürike. selgus, et auhinna kättesaamiseks ei piisa pangakonto avaldamisest vaid tuleb isiklikult reklaamibüroosse kohale minna. ja seda leevikese ema ei julgenud. sealsete töötajate seas oli mitmeid tuttavaid ning ta kartis, et kõik hakkavad naerma ning parastama: ah et sina siis oledki see tarbijamängude mängija. sinusugustele me siin neid mänge välja mõtlemegi. tahad veel silte korjata ja saata? osta iga päev vorsti ja kogu triipkoode, äkki saad röstri jne. ema oli häbist pääsemiseks peaaegu et valmis võidust loobuma. peale kuuajalist viivitamist võttis leevikese ema lõpuks südame rindu, sõitis büroosse täpselt lõunapausil ja uuris enne parklas autosid. kui sai aru, et kõik tuttavad on ära, hiilis ta kohale, andis allkirja ja tormas 300 euro võrra rikkamana välja.
peale seda pole leevikese ema enam tarbijamänge mänginud.

ema ja koolitee

mõned aastad tagasi tundis leevikese ema, et tal hakkab senisest kunstiõpetaja haridusest väheseks jääma. ta muutus iga päevaga üha rumalamaks ning otsustas, et on vaja midagi juurde õppida. ta läks magistriõppesse ja pikemalt mõtlemata valis uueks erialaks kommunikatsiooni, mida iganes see ka ei tähendaks. seni vaid joonistamist-maalimist tudeerinud ema õppis kaks aastat kommunikatsioonistrateegiat, kommunikatsiooniteooriat, väitlemist, praktilist kirjutamist, projekti juhtimist, retoorikat ja muud sellist. esialgu oli vabama tegevusega harjunud leevikese emal päris harjumatu pingis püsida ja loengut kuulata, aga aja möödudes harjus ta sellega täitsa ära. hetkel on emal veel magistritöö ja mõned ained teha jäänud. sel semestril otsustas leevikese ema, et ei viitsi nende põhiainetega jännata ning võttis vaid ühe vabaaine ning valis selleks keraamika. ja oi milline vabanemine saabus - lõpuks ometi saab ta jälle teha seda, mis talle tõeliselt meeldib.

leevike ja jänesed

leevikesel on kolm jänest. esimene neist on jänes pruuni. pruuni kinkis leevikesele ameerika feminist bruni burres, kelle järgi on jänesel ka nimi. (lihtsalt veidi eestipärasem variant.)

jänes pruuni on sündinud prantsusmaal, sealt reisis ta ameerikasse, kust feminist bruni ta leevikesele kingituseks ostis. ameerikast sõitis jänes koos päris-bruniga krimmi ja kohtus leevikese isaga. edasi reisisid nad isaga prahasse ja prahast karlovy varysse. lõpuks jõudsid tallinnasse, kuhu jänes pruuni ka kanda kinnitas.
jänes liia kinkis kunagi ammu leevikese emale sirja-liisa. liia on jänestest kõige vanem ja elukogenum. ka tema on üsna palju reisinud. kord sõitis ta koos leevikese ema ja isaga liinibussis, mis viis vilniusest varssavisse. buss tegi peatuse ühes bensiinijaamas ning jänes liia kukkus seal õnnetult teele. kui üks lahke saksa preili ei oleks liia kukkumist märganud, elaks too praegu leevikese pere asemel mõne poola tüdruku kodus. teisel korral ununes jänes liia rootsi laeva. ta lihtsalt peitis end kajutis teki alla ära ning ema ja isa ei märganud tema kadumist enne kui kodus. õnneks päästis leevikese isa jänese ning ka tema elab nüüd leevikese juures lõbusat elu.
jänes ivan on leevikese jänestest ainuke meesterahvas. tema on reisinud vaid eestis. mõni aeg tagasi elas ivan leevikese turvahälli küljes ning sõitis peaaegu iga päev kuskil ning laiendas silmaringi. välismaale pole ivan oma jalga veel saanud.

isa ja ajaleht

leevikese ema töötas kunagi ajalehes eesti päevaleht. sellest ajast jäi talle külge komme iga päev lehte lugeda. õigemini küll sirvida, kuna töötas kujundusliku poole peal. et leht käeulatuses oleks, tellis ema selle endale postkasti. ja nii mitu aastat järjest.
leevikese isa on hull igasugu kirjasõna järele. ükskõik kus tema midagi kirjutatut näeb, kohe hakkab lugema ja loomulikult enam midagi enda ümber ei märka. isa loeb ühesuguse kirega nii vanu kui ka uusi ajalehti. tapeedipanek on isa lemmik, kuna vana tapeedi alt tuleb välja nii mõnigi ajaleht. sama kehtib ka kaminasse tule tegemise või koguni ahju kütmise kohta. kogu pere võib külmast võdiseda, aga isa ei soostu enne ühtegi kildu tulle viskama, kui pole seda läbi lugenud. loomulikult oli iga päev postkasti saabuv ajaleht sellise mehe jaoks suur rõõm.
ühel päeval sai aga leevikese emal ajalehest kõrini ning ta ei avanud seda enam. tõi aga postkastist ja pani otse vanapaberisse ning hakkas sõrmedel lugema päevi, mil tellimus ükskord läbi saab. eks muidugi ei saanud emal kõrini mitte ilmsüüta lehest, vaid pidevalt lugevast ja mitte midagi kuulvast isast. nüüd on leevikese ema väga hoolikas ja koristab isa nägemisulatusest ära kõikvõimalikud sildid, brošüürid, ajakirjad. kahjuks ei ole tal õnnestunud veel sulgeda uudisteportaali delfi, mille lugemine leevikese isal tubli osa päevast enda alla võtab.

ema ja päevalilled

leevikese emale meeldivad väga päevalilled. igal kevadel kasvatab ta toas pisikestes potikestes sihvkadest taimi ning istutab need siis soojade saabudes suvemaja aeda. päevalilled on ainuke kultuur, mida ta potipõllumehe moodi kasvatab. sel suvel sirgusid lilled mitme meetri kõrguseks ja ema tundis erilist heameelt. ta armastas niiväga neid õisi, et ei raatsinud isegi talvel teisi üles kitkuda. nii nad siis ilutsesid aias lumemütsid peas, olles suvega võrreldes mõnevõrra muutunud.

isa, viisk, põis ja õlekõrs

leevikese ema ja isa ei ole kumbki väga suured laulumehed. aga kui leevike sündis, hakkasid nad loomulikult leevikesele laulma. ema laulis kõiksugu laule, kuna talle lihtsalt jäävad laulud meelde. neid ta siis esitas leevikesele oma mittemusikaalsel moel. leevikese isa aga ei teadnud ühtegi laulu peale selle mis algab nii: uhti uhti uhkesti, viisk läks tartust viljandi. sellestki mäletas ta vaid kahte esimest rida ja siis muidugi ka lõppu: ... ja karplauhti lõhki käis!
täpse mehena õppis leevikese isa laulu raamatust pähe ja kandis leevikesele päevas kümneid kordi ette. esimesed paar kuud tundus nii isale kui leevikesele päris lõbus uhti uhti uhkesti saatel aega veeta. kuid kolmandal kuul märkas isa, kes on ju kokkuvõttes siiski loominguline inimene, et miski hakkab nagu tüütama. leevike oli juba suuremaks kasvanud ja peale laulu meeldis talle nüüd kuulata ka lugusid. siis hakkas isa seda lugu mitte laulma vaid jutustama. algul üsna sõna-sõnalt, hiljem juba omapoolseid variatsioone sisse tuues. sõnastus oli küll erinev, aga lugu ise lühidalt ikka sama: viisk põis ja õlekõrs asusid suure hurraaga viljandi poole teele, kuid kuna ei leidnud ühist keelt, said suure vaidlemise saatel hoopis hukka.
kui leevike veelgi kasvas ja isal selle loo sõnadega jutustamisest mõõt täis sai, hakkas ta kolme sõbra kurba teekonda hoopis etendama. näitlejatena kasutas ta kõike, mis kätte juhtus: riideid, leevikese mänguasju, toidunõusid ja muud.
toredast loost ei ütle leevike ka praegu ära. "kallis tütreke" ütleb vahel leevikese isa. "täna tahaksin ma sulle jutustada loo kolmest kaimust, kes olid kord teel mulgimaa pealinna....."

isa ja kehakaal

leevikese isa on üldiselt üsna tore mees, kuigi ka temal on mõned üksikud veidrused. üks kummalisemaid on pidev mure kehakaalu pärast.
kümme aastat tagasi oli isa nagu kriipsujuku ja kui võimalus anti, sõi ta ära kõik, mis käeulatuses. leevikese emal oli temaga piinlik külas käia, kuna ta sõi võõrustajatel alati kapi tühjaks.
aga kui isa hakkas lähenema kolmekümnendale eluaastale, märkas ta, et sõbrad-tuttavad meesterahvad on kahtlaselt kosunud. nii mõnelgi oli ette kasvanud paras kõhuke. ja siis ühel päeval avastas isa, et ka tema hakkab tüsedusele kalduma. vot sel hetkel isa muutus. ta tegi endale kindla plaani, et peale kella kuute õhtul enam ei söö. ning alati sööb pigem vähem kui rohkem. ja teeb hommikuti kätekõverdusi. kui televiisorist näidatakse mõnda viimasel ajal kosunud meesterahvast (no näiteks marko matveret või kedagi) hakkab isa alati halama, et kuidas ometi ei suuda inimene end kätte võtta jne.
kõik hommikud ema, isa ja leevikese peres algavad sellega, et isa veab end voodist otse kaalule ja ohib nagu teismeline plika. mida see kaal täpselt näitab, seda ema ei tea. välisel vaatlusel tundub isa igati normis olevat. aga ise pole ta kunagi rahul.
kui mõni nüüd arvab, et leevikese isa näol on tegemist mõne suuremat sorti ilueediga, siis ta eksib. leevikese isa on suht tahumatu kuju. ei ta kammi ennast ega aja habet ja võib täiesti vabalt kuu aega jutti iga päev sama kampsuniga ringi käia. aga vot paksuksminemist tema kardab.

ema ja autod

täna hommikul ei läinud leevikese emal auto käima. eile veel läks. ausalt öeldes ei osanud ema selle peale isegi tulla, et tema kena kollane sõber korraga ei sõida. ta pakkis leevikese sisse, ajas ise ka undruku selga ja marssis õue. keeras süütevõtit ja auto isegi ei kõssanud, üldse mitte midagi ei teinud. lõpuks ei jäänud muud üle kui takso tellida (mida muide ka eriti lihtne saada ei olnud). aga ingridile ja mirtelile külla minekut ju ometi ära jätta ei saanud. mis edasi saab, seda leevikese ema praegu ei tea. esialgu tuleb külm aeg üle elada ja kodus passida.

leevike ja linik

leevikesele meeldib väga kandelina ehk siis lühidalt linik. võib vist nii öelda, et ta veetis linikus terve kevade, suve ja sügise. talve saabudes lohistati jälle vanker välja, kuna linikuga liiklemine muutus ebamugavaks. esiteks on talvel ju libe ja leevikese ema kartis, et kukub kogu selle kupatusega pikali. teiseks need jubedad vatid, mida talvel selga topitakse. kaks inimest, mõlemad talveriietes suure kangaga üksteise külge seotult on ikka liig mis liig. muidugi on võimalik selline variant, et üks inimene (väiksem) on teise (suurema isiku) mantli sees. algul nii tehtigi. aga leevike kasvas äkki jube suureks ja ema mantlihõlmad ei mahtunud enam kinni. seega ootab linik praegu kevadet.
aga ühest asjast ei saa isegi kõige suurem tukkuja leevikese isa aru: kuidas on võimalik magada püstises asendis kõige magusamat und tunde ja tunde nii, nagu teeb seda leevike linikus.

isa ja preemia

leevikese isa sai ükspäev preemia. kõigil oli muidugi hea meel, kuigi see ei olnud tal esimest ja ilmselt ka mitte viimast korda elus autasu saada. preemiaks oli kimp lilli, natuke raha ja üks kuju. viimase autor on priit tender ja skulptuur kujutab endast paljast naist. üldiselt on see väga sarnane kujudega, mida jagatakse aasta seksikamatele inimestele. kuna priit pole nii kuulus kui tauno kangro, on ka arusaadav, et tema voolitud proua veidi lihtsustatum välja näeb. aga muidu ilus kuju ja palju õnne leevikese isale!

isa ja radikuliit

leevkese isal on radikuliit. täna hommikul, kui ta kätekõverdusi tegi, siis hakkas. peale kahekümne viiendat kõverdust viskus isa äkki vaibale pikali ja jäi sirgelt lebama nagu pulk. liigutada ei saanud. kuidagi suutis isa end arsti juurde vedada, kus diagnoositi radikuliit, masseeriti salviga sisse ja kirjutati tabletid söömiseks.
tore on aga see, et seoses uue haiguse ilmumisega kadus mitu päeva leevikese isa kimbutanud kõhuvalu. enne valutavat kõhtu oli tal kaks nädalat jube nohu ning enne nohu valutas jalg, mille isa järjekordselt välja väänas. enne jalga olid ilmselt hambad haiged, aga need on nüüdseks juba unustatud. õnneks kimbutab isa üks haigus korraga. jääme põnevusega uusi katsumusi ootama.

ema ja solgipang

mõned aastad tagasi käis leevikese ema soomes ja ostis sealt solgipange. seejärel helistati talle ajalehest ja küsiti poe kohta, kus ema käis, arvamust. üks ajakirjanik kirjutas sellest poest artiklit. paluti ka luba, et äkki võib selle uhke pange teistele vaatamiseks üles pildistada. emal polnud pangest kahju ja nii saabus fotograaf. pildistas pange siit ja sealt nurgast ning palus siis emal ka kaant kergitada. hiljem selgus, et pildile ei jäänud mitte pang üksi, vaid ka tema uus omanik - leevikese ema.
järgmisel päeval ema muudkui nuttis ja nuttis. ta ei julgenud nädal aega kodust välja minna, kuna kartis, et kõik tunnevad ta ära ja hakkavad narrima - näete seal lähebki loll, kes käis soomest solgipange toomas ja sellega kohe ajalehte läks.

leevike ja issi

esimene sõna, mida leevike ütles, oli issi. aitäh muidugi ka, aga see ei loe, kuna seda ütleb iga titt. nüüdseks oskab ta peale issi veel üsna mitut sõna, neid mida ikka lapsed ütlevad: mämmmämm, tadaa (koos lehvitamisega), tiss ja muud sellist kribu-krabu. aga põhiliselt koosneb leevikese kõne ikkagi kahest sõnast: aitäh issi. nii ta käib mööda tube ja korrutab juba mitu kuud. issi ütleb ta oma issi, oma ema ja ka enda kohta. leevikese isale muidugi meeldib mõelda, et leevike ütleb issi vaid talle ning hakkab alati seda kuuldes suurest rõõmust plaksutama. ja leevike jälle hakkab plaksutama, kui keegi ees plaksutab.
õhtuti näeb ema, isa ja leevikese kodus üsna tihti sellist pilti: leevike hüüab aitäh issi ning mõlemad plaksutavad.
kui laps rääkima hakab ja isa enne ütleb, siis järgmine laps poeg, kui ema enne, siis tütar.
ambla

isa ja aeg

leevikese isa vaatas täna oma käekella ja siis suurt seinakella. seejärel jälle käekella, jälle seinakella, jälle käekella ja raputas pead ning ütles: imelik, mul näitab täpselt sama.
variant, et mõlemad olid korraga seisma jäänud ei ole mõeldav, kuna seinakell on elektrooniline.

isa ja autod

järgnev lugu on väga lühike. leevikese isa ei oska autot juhtida. ta ei ole seda kunagi osanud ega hakka ka edaspidi oskama. teda see kunst lihtsalt ei huvita.
tema sõidab kas taksoga, rattaga, käib jala või istub leevikese ema juhitavas autos tagaistmel.