ema, isa ja ilus ilm

täna oli vastlapäev ja leevikese isa läks sellise tähtsa päeva puhul loomulikult suusatama. enne rajale asumist helistas ta emale ja leevikesele ning kutsus nemadki kelgutama. kuna on väga ilus ilm, ütles isa.

leevikese ema läks õue, tuisk peksis vastu nägu, midagi sadas krae vahele ning tuul ulus. autoga oli võimatu sõita, sest teed ei paistnud.
kui isa suusarajalt naases, oli ta üleni härmas, habemes rippusid jääpurikad. leevikese ema arvas, et kohe nad põgenevad selle maru eest kuhugi sooja aga isa naeratas rõõmsalt ning kupatas ema ja leevikese kelgule ja ise muudkui seletas: küll on täna kena ilm. ema ja leevike lasid kolm korda lumetormis mäest alla ja kihutasid koju, lubades, et enne kevadet nad nina välja ei pista.
õhtul uudistes öeldi, et küll oli ilus vastlailm, vähesed maldasid sellise ilmaga kelgumäele mitte minna. ja taustaks näidati kaadrit, kus keegi lumetuisus kelguga pikali käis.

leevike ja söömine

leevikese ema oli lapsepõlves kehv sööja. ta oli üsna kindel, et söömine on välja mõeldud laste kiusamiseks ning uskus, et vanemate taldrikus on hoopis teine söök, mis näeb temale pakutava söögiga sarnane välja. sest kuidas muidu said nad süüa näiteks kana ja kartulit ning ise sealjuures kiita: oi kui maitsev. leevikese ema oli näinud martsipanist kurki ja tomatit ning arvas, et ka kartulit ja kastet saab martsipanist teha ning tema vanemad just seda söövadki.
leevikese isa oli lapsepõlves veelgi kehvem sööja. ta hoidis söögi ajal lihtsalt suud kinni.
ja muidugi on leevike väga väga vilets sööja. ka temale on söömine täielik arusaamatus. eriti ei salli leevike lusikat või õigemini seda, kui keegi tema suule lusikaga läheneb. ta on nõus lusikat ainult ise suhu panema. kahjuks on toit muidugi selle pealt enne maha pudenenud. vaatamata isa meeleheitele lubab ema leevikesel ikkagi ise süüa, lootuses, et ühel päeval jääb osa söögist ka lusikale. ema on proovinud ka nippi anda leevikesele lusikas pihku ja siis ise teise samasugusega talle salaja toitu suhu panna, aga siis kisub leevike enda jaoga söögi jälle välja tagasi.
kõik mida kätega süüa saab istub leevikesele rohkem. ja üle kõige meeldivad talle muidugi söögid, mis on isa ja ema taldrikus. sest need on võibolla isegi martsipanist valmistatud...

ema, isa, leevike ja kumu

ema, isa ja leevike käisid eile kumus. esialgu ei leidnud nad seda suurt maja üldse üles. ema ja isa oskasid läheneda muuseumile kadrioru pargi poolt. aga plaan oli minna autoga ning isa oli lugenud, et tartu maanteel on suured viidad väljas. peale pikka ja segast seiklemist lasnamäe kanalis jõudsid nad siiski kohale ja said kohe fuajees riielda. kumus töötab üks range valvuritädi, kes lapsi ei salli. kuna emal ja isal oli kaasas leevike, siis too proua järeldas, et ka kõik ülejäänud ringi jooksvad lapsed on nende omad ja elas oma meelepaha leevikese ema ja isa peal välja. selgus, et kumus ei või joosta ja kui sa oled laps ja ei taha ühe koha peal eriti kaua olla, siis pole sul sinna muuseumisse asja. hiljem kohtasid ema ja isa sama naisterahvast ka lifti juures, kes käskis ühel ratastooliga noormehel lifti asemel kaldteed kasutada ning juhatas samal ajal täiesti tervete jalgadega neiud lifti peale.
kumu ise meenutas esialgu välismaad. lähemal tutvumisel aga enam mitte. väljast suur ja avar maja oli seest suudetud pisikesteks kuubikuteks jaotada. iga putka oli äärest ääreni pilte täis riputatud. kui graafikasektsioonis sai iga eesti autor oma seina ja tihedalt täistipitud tööd olid vähemalt ühe kunstniku toodang, siis maaliklassika elas kõik üksteise kukil. mõne pildi oleks võinud ka laoruumidesse jätta, selline virr-varr ajas pea päris huugama. ema lemmik oli skulptuurisaal, kus näidati portreesid. sealsed kivist pead vaid täiendasid teineteist ning mõjusid kõik koos hiiglama uhkelt. enne lahkumist kohtas leevikese ema üht tuttavat muuseumipedagoogi ja kuigi nii ei ole viisakas, kaebas ta lastevaenuliku valvuritädi peale ning viimane sai vist veel samal päeval peapesu.
tagasisõiduks kasutasid ema, isa ja leevike mõnevõrra otsemat pirita teed.

isa ja kummelitee

leevikese isa ei joo kohvi. ta ei joo musta teed ega rohelist teed. isegi mitte õlut nagu teised isad. tema joob kummeli teed. ja teeb seda kogu aeg. kõik isa ümbritsevad paigad on kummelitee kotikesi täis - neid on nii tööl kui kodus, portfellis ja taskutes.
leevikese ema eelistab eelkõige enda või lähedaste kasvatatud söögiasju, seejärel eesti mahetootjate omi. kui neid pole, siis kõlbavad ka tavalised eesti söögid ning välismaised ökomärgistusega toiduained. tavalisi välismaa sööke leevikese ema süüa ei taha. isa kummelitee on aga täiesti jabur valik - toode otse saksamaalt, kotikestes, saadaval supermarketites. ja seda marki leevikese isa ei vaheta, kuigi ka eestis kasvab kummelit. aga see on jama, ütleb isa kodumaise kummelipuru kohta ja joob oma väetisest ja kahjuritõrjest läbiimbunud teed edasi ning tervis tuleb.

isa ja curling

leevikese isa lemmiktalispordiala on curling. jah just see põnev mäng, kus kolm meest askeldavad jää peal haudvaikuses. kaks neist nühivad harjadega maapinda ja kolmas lükkab litri veerema. sellist mängu võib leevikese isa vaadata hommikust õhtuni ja täpselt nii tihti seda ka näidatakse - soomlastel on lausa eraldi telekanal, mis näitab nonstop ülekannet curlingusaalist. vähemalt selline mulje on leevikese emale jäänud.
vabariigi aastapäeval valmistas leevikese ema piduliku õhtusöögi ning lülitas täpselt kell 17.55 televiisori sisse, et kogu perega maitsva söögi saatel presidendi vastuvõttu nautida. ja kujutage ette - leevikese isa teatas, et toimub curlingu finaal. isa sunniti siiski presidenti vaatama ja seepärast tegi ta kahtlaselt palju asja üles magamistuppa. küll tal oli vaja leevikesele sokke tuua või siis kampsunit ning iga kord kostus ülevalt leevikese isa hüüdmist: ei või olla, kas tõesti, no kuidas nii! kui president hiina või india saadikuid kätles, lülitas isa ka elutoa televusseri curlingu lainele. aga vaatamata leevikese isa suurele kaasaelamisele tema lemmikvõistkond soomest ikkagi kaotas.

ema ja päästearmee

ükskord ammu joonistas leevikese ema eesti päevalehe esiküljele graafiku sellest, kuidas aastapäeva paraadil vabaduse väljakul erinevad inimgrupid paiknevad. olles ise väga militaarkauge inimene, kuulas ta hoolega toimetaja selgitusi ning asus õhinal tööle. järgmisel päeval ilmus ajalehes kena pilt koos selgitustega. ühe grupeeringu peale oli leevikese ema pääastekompanii asemel kirjutanud kogemata päästearmee. tema jaoks ei olnud seal mingit vahet. aga toimetaja oli väga kuri ja kutsus leevikese ema mitu aastat päästearmeeks.
nüüd ema teab, et päästearmee korjanduskarpidega vanatädid ei käi paraadil.

isa ja trikoloor

leevikese isa on väga suur eesti lipu austaja. kui ema ja isa mõned aastad tagasi uude korterisse kolisid, häiris isa pühade ajal maja külge tõmmatud lipp, mille valge osa oli halli värvi. leevikese isa hankis ise lipu ja vabariigi aastapäeval võttis määrdunud trikoloori alla ning asendas selle puhtaga. musta lipu pesi ema ära. õhtul plaanisid ema ja isa akna peal piiluda ning kojamehele vana lipu tagasi anda ning enda oma tuppa tirida. aga muidugi vaatasid nad vastuvõttu ning korraga oli nende kaunis lipp koos teiste tänava lippudega kadunud. ja rohkem ema ja isa oma siidist lippu ei näinud.

aasta aega oli nende maja üldse liputu ja pühade ajal tegi see leevikese isa kurvameelseks. kord maja koosolekul võttis ta teema üles ning sai austava ülesande. ühistu soetas uue lipu ning leevikese isa vastutada jäi selle õigeaegne heiskamine.
ka homme ärkab leevikese isa varakult ning tõmbab vardasse trikoloori eesti vabariigi 88. sünnipäeva puhul.

ema ja televiisor

leevikese ema ei ole eriline telerisõber. kui ta veel väike oli, ei vaadanud ta üldse televiisorit. vahel harva kõige suuremat sõpra või noortestuudio pärastlõunat. õhtuti, kui perekond televiisori eest istus, passis leevikese ema oma toas ja nokitses. tavaliselt luges või joonistas või mängis. leevikese ema ema hakkas vahepeal juba muretsema, et äkki on lapsel midagi viga, kuna kõigile ju ometi meeldib televiisor. ta püüdis meelitada ja rääkis, et telkust tuleb igasugu põnevaid saateid, näiteks beverly hills, mis räägib noortest ja ridariäss ja keegi mäkaiver. aga leevikese emale tundus see kõik jube mõttetu ja ta konutas enda toas edasi. nii võibki öelda, et leevikese ema astus ellu väga väikeste teadmistega televiisorimaailmast.
kui leevike sündis, siis ema muidugi otsustas, et laps ja televiisor kokku ei käi. ta kujutas ette, et televiisorit nähes muutub leevike hüperaktiivseks ning tal tekivad tähelepanu- ja nägemishäired. päriselu tõi aga midagi muud.
kuna lapsega koos raamatut lugeda ei saa (esiteks ei saa süveneda, kui pead samal ajal torni laduma) ja arvuti taga pole ka võimalik pidevalt olla ning hommikust õhtuni ainult mängides võib reaalsustaju ära kaduda, avastas leevikese ema televiisori. muidugi ei mängita ta seda hommikust õhtuni, kuid kindlaid saateid vaatab küll ja leevikegi heidab vahel pilgu ekraanile. aga kui lõpuks leidis leevikese ema elu esimese pärisseriaali mida vaadata, sai sellel miskipärast keset veebruarikuud hooaeg läbi.

isa ja võõrad keeled

leevikese isa hakkas tööasjus prantsuse keelt õppima. käib kaks korda nädalas kursustel ja muul ajal uurib kodus raamatut, lahendab ülesandeid või korrutab midagi omaette. pidevalt kostab isa suust vaikset pobinat: nous parlons, vous parlez, nous allons, vous allez. kui isa näiteks koristab, kostub imevaikselt soixante-seize, quatre-vingt-un, deux cent mille. leevikesega mängides lausub ta: je vais au musee, je suis au regime, mon livre, ma maison, son amie.
leevikese isa juba oskab mitut keelt: inglise, soome, vene, saksa ja isegi rootsi. leevikese ema ei oska ühtegi neist. ema on olnud alati arvamusel, et olemas on keelte peale andekad inimesed ja mitte-andekad. ta on arvanud, et õppimisel ja keelteoskusel pole mingit seost. ema on ise ju õppinud inglise ja vene ja prantsuse keelt ning ei oska midagi. aga nüüd, kui ta näeb pidevalt süvenenud isa, kes korrutab alailma: quelle heure est-il, on ta hakanud seda teooriat pisut ümber hindama. võib-olla on leevikese isa need teised keeled ka õppimise teel omandanud?

isa ja teater

leevikese isa käis täna teatris. pilet maksis 160 krooni ja ta magas terve esimese vaatuse. ise arvas, et investeering tasus ära, kuna kodus poleks nagunii magada lastud.

leevikese emale meenus veel üks aastatetagune teatriskäik. ema oli just läinud tööle rocca al mare kooli ja seal korraldati ühiskülastus linnateatrisse etendusele hamlet. kõik võtsid sinna kaasa oma perekonnad.
pileti peale oli kirjutatud, et hilinejaid saali ei lubata. seepärast leppis leevikese ema isaga kokkusaamise juba kolmveerand tundi enne etendust. isa muidugi arvas, et aega on maa ja ilm ning viivitas oma tulekuga. mida lähemale kell etenduse algusele jõudis, seda tihemini ema isale helistas. kõik muudkui saabusid, panid üleriided ära ja läksid saali. ainult leevikese ema seisis närviliselt garderoobis, telefon käes. kui isa lõpuks jõudis, tormasid üles ja nad lubati isegi saali. lavakujundus oli selline, et etendus toimus keset platsi ja kahel pool olid vaatajatele ehitatud tribüünid. leevikese ema ja isa koht oli esimeses reas keskel. etenduse külastajad nägid võrdselt hästi nii lava kui ka vastastribüünil istujate nägusid. toolide ja lava vahele oli kunstnik kavandanud lasipuu, millest ema ja isa kogu rocca al mare kooli kollektiivi ja nende kaaslaste ees üle ronisid, et mitte tervet rida istujaid püsti ajada.
etenduse alguses tuli lavale viisakas tädi ja palus mobiiltelefonid välja lülitada. leevikese ema tuletas ka isale meelde, kes kinnitas, et tegi seda juba garderoobis.
kuna etendus muudkui kestis ja kestis ning leevikese isa oli pikast päevast väsinud, jäi ta tukkuma. ema proovis võimalikult märkamatult isa üles togida, vastastribüünilt vaatasid vastu direktor ja kooli omanik hannes tamjärv. õnneks norskas leevikese ema selja taga sekretär evelini isa kohe häälekalt. seega polnud leevikese isa ainus häbiplekk. aga ema oli koolis vaid mõned kuud tööl olnud ning tahtis tähtsamatele kujudele endast head muljet jätta ning seepärast jätkas isa togimist.
vahepausil turgutas isa end puhvetis napsuga ning teise vaatuse alguses kohe enam magama ei jäänud. kui kõlas hamleti ema harras monoloog anne reemanni esituses, hakkas äkki kellegi mobiiltelefon helisema. kõik võpatasid ja tundsid piinlikust, välja arvatud leevikese isa. tema oli kindel, et lülitas telefoni juba garderoobis välja ning istus rahulikult edasi. telefon muudkui helises, inimesed muutusid rahutuks ning näitleja laval jäi ka tasa. lõpuks oli üsna selge, et helin tuleb leevikese isa kotist. isa võttis siis rahulikult telefoni välja ja pani kinni ning etendus võis jätkuda. küllap see tirin äratas leevikese isa lõplikult üles, sest selle etenduse ajal ta rohkem magma ei jäänud. imestas aga küll, kuidas väljalülitatud telefon nii kõva lärmi sai teha.

ema ja muusika

leevikese emale ei meeldi muusikat kuulata. kunagi ammu võib-olla meeldis. noorena, nii 15 aastat tagasi. siis olid tema lemmikud näiteks the cure ja the smiths ja ta kuulas neid isegi kodus maki pealt. aga nüüd on nii, et kui ema on kodus, peab valitsema vaikus. ükski raadio ega makk ega televiisor ei tohi ilmaaegu mängida. leevikese kilkamine ja isa norskamine teda ei sega. ema arvab ise, et kõiges on süüdi koolis töötamine. koolipäeva jooksul kuuleb nii palju lärmi, et õhtul tahaks ainult rahu ja vaikust. praegu on ema küll kodune, aga vaikust armastab endist viisi.
leevikese isa on suur muusikasõber. ema ei jõua nii palju puust riiuleid valmistada, kui isa plaate ostab. kui isa komandeeringust tuleb, on tema kohver alati plaate täis. traagika seisneb selles, et ta ei saa neid kunagi kuulata. isa ostis küll endale pleieri, aga ema ei luba tal kodus klapid peas istuda.
õnneks on isa lõpuks taibanud, et muusika kokku ostmine on üks suur raha ja koduse seinapinna raiskamine ning hoiab nüüd oma laulutagavarasid internetis. ja kuulata saab ta neid ainult siis, kui ema paneb leevikest magama ja muidugi ikka klappidest. kahjuks jääb aga leevike järjest rutem tuttu ning muusikasõbrast isa meloodiaminutid selle võrra lühemaks. ehk oskab ta seda lühikest viivu siis rohkem hinnata. no ja vahel kingib leevike talle ka mõne pikema õhtuse muusikatunni.

leevike ja sünnipäev

meie armas leevike sai täna ühe aastaseks. palju õnne!

isa ja võtmed

leevikese isa on sõnapidaja mees ja käis täna suusatamas. sõitis pirita kandis 8 kilomeetrit ja koju tulles avastas oma taskust spordihoone dušširuumi võtme. enne seda on leevikese isa saagiks langenud veel klaipeda pitsabaari tualeti võti ja suur hulk garderoobinumbreid, mille päritolu ta ei mäleta.
klaipeda pitsasõpradest on muidugi kahju.

isa ja olümpiamängud

paar nädalat tagasi tuli televiisorist suusatamine ja leevikese ema uuris, et kas olümpia juba käib. isa viskas nalja ja vastas, et käib jah ja andrus veerpalu sai kuldmedali. ema uskus muidugi ning oli päris imestunud, kui nüüd reedel jälle olümpiamängud avati.
sel aastal leevikese isa teatas, et tema olümpiamänge vaatama ei hakka. ütles, et täiesti mõttetu on sporditegemist vaadata. et tema hoopis suusatab ise. ema oli päri, eriti esimese poolega.
aga miskipärast pani ema ise telku mängima, kui tatjana šmigun parasjagu oma kullasõitu tegi. ta lootis küll, et tuleb tähelaev või midagi sarnast ja nägi nii puhtjuhuslikult seda uhket võidusõitu. isa muudkui samal ajal hüüdis, et pane kinni, oli ju jutt et mänge ei vaata.
eile öösel kuulis leevikese ema elutoast imelikke hääli, justkui keegi vaataks televiisorit. ja oligi isa, kes istus televusseri ees ja jälgis suusatavaid inimesi. tohoh, imestas ema. aga see on olümpiastuudio, vastas isa. ma ütlesin, et ei vaata olümpiamänge, stuudio kohta ei öelnud ma midagi.

isa ja msn

leevikese isal ei ole msni, kuna tal ei lähe seda vaja. temal pole tühja loba ajamiseks aega.
aga miskipärast on ema messengeri listi siginenud isa sõbrad. iga päev peale hommikusööki sätib isa minekule, paneb karvamütsi pähe ning saapad jalga ja ema lülitab samal ajal sisse arvuti. ning alati hakkab urmas vadi austraaliast leevikese isa nõudma. vahel ema kutsubki ning siis möödub isal kaks tundi müts peas arvuti taga. ta kribistab vadiga suhelda ja ise muudkui hädaldab, et jube kiire on.
see vadi on kah üks naljakas kuju - läks austraaliasse ja muudkui istub internetis. seda oleks saanud ju ka supilinnas teha.

ema ja kinoskäik

leevikese ema käis täna kinos. no kuulge, ma käin iga päev, võib mõni nüüd mõelda. aga leevikese emale oli see suur sündmus. ta ei olnud aasta aega kinos käinud. beebikino muidugi välja arvatud, aga see ei loe. beebide kinos näidatakse halbu filme ning seal tuleb põhiliselt leevikesega tegeleda, tema ju kardab kino ja kõike muud pimedat.
täna käis ema von krahli kinos vaatamas tabamata ime. muidugi ilma leevikeseta, mis tegi kogu kinnomineku väga keeruliseks. leevikese jaoks mitte, temale meeldib isaga õues jalutada ja toas mürada. aga ema tunneb end leevikeseta kõhedalt - nagu oleks midagi küljest ära. viimase aasta jooksul on ema leevikesest eemal olnud vaid loetud korrad - koolis loengus, kaks korda matustel, ühe korra sünnipäeval ja teise restoranis. ja eelmisel nädalal ütles leevikese isa, et ema mingu kinno, kuna tema on neid filme näinud ja ühe isegi valmis teinud.
ema pabistas kõvasti. mitu päeva mõtles, et ehk siiski ei lähe. lõpuks otsustas, et aeg on taas ühiskonda integreeruma hakata ja võttis julguse kokku. esimese vaatuse ajal saatis ta isale pidevalt sõnumeid: mida leevike teeb? kas magab? aga nüüd? vaheajal helistas ja ütles, et tuleb koju. isa keelitas edasi vaatama. kui film läbi sai, tormas ema garderoobi, pistis mantli selga ja jooksis seitsme minutiga koju. ühiskonda sulandumine võtab veel aega.
näete mis võib juhtuda inimesega, kes veel paar aastat tagasi istus kõik õhtud noku klubis või von krahli teatri baaris. aga filmid olid head - minge vaatama!

leevike ja peitusemäng

maailmas on olemas terve hulk mänge, mida imikutega mängitakse. üks näiteks on patsu-patsu-kooki ja teine peitusemäng. selline, et ema pistab oma pea kuhugi liniku taha ja hakkab hüüdma: hallo leevike, kus ma olen, otsi üles. seejärel kargab välja ja ootab lapse üllatunud nägu. ema ja leevike etendavad mõlemat mängu ajakirjas beebi, aga kahjuks või õnneks ei ole emal olnud kunagi meeles kodus neid mängida.
ühel päeval oli leevike vist üksi ajakirja sirvinud, ta ilmus välja sall käes ja pistis selle endale pähe. itsitas seal all ja hõikus, varsti tõmbas näo paljaks ja ootas ema üllatavat reageeringut. siis pani salli emale pähe ja naeris veel rohkem.
võib-olla on peitusemänguga nagu aitäh ütlemisega, et lapsed teevad seda igal juhul. ka siis, kui vanemad neid asju kunagi ei õpeta. eesti keeles aitäh ütlevad ka rootsi ja ungari lapsed ilma et nad üldse selle all midagi mõtleksid. eesti emad lihtsalt usuvad, et see kõik on nende suurepärase õpetuse vili.

isa ja arvuti

umbes kümme või isegi rohkem aastat tagasi töötas leevikese isa ühe kuu ajalehes sirp filmitoimetajana. see oli suvel puhkuste ajal. toimetaja töö tähendab seda, et tuleb ise kirjutada ja tellida teistelt lugusid filmide kohta. tol ammusel ajal ei olnud arvuti nii tavapärane tööriist kui tänasel päeval. leevikese isal oli selle masinaga üsna väike kokkupuude. samuti ka teistel filmiajakirjanikel. lugu ei saadetud mitte e-mailiga, vaid toodi käsitsikirjutatult paberil. toimetuses töötas masinakirjutaja, kes kirjutise paberilt arvutisse toksis. lugusid toodi igasugusel kujul, rainer sarnet esitas ühe näiteks bussipiletite tagakülgedele kirjutuna. aga no mis sa teed, kui bussis inspiratsioon peale tuleb ja muud võtta pole.
masinakirjutajal oli oma kindel tööaeg. õhtul läks tema kenasti koju. aga isa ajakirjanikud ei toonud kunagi õigeks ajaks lugusid ära ning leevikese isal ei jäänud tavaliselt muud üle, kui ise kahe sõrmega need jutud sisse toksida.
ühel hilisõhtul, kui leevikese isa jälle üksi toimetuses istus ja järjekordset filmikriitikat hakkas arvutisse lööma, selgus et arvutiga sai kirjutada vaid suuri tähti. ilmselt oli keegi eelmine kasutaja nupu caps lock lihtsalt alla vajutanud. aga leevikese isal ei olnud sellisest nublakast aimugi. ta uuris suurt masinat igast küljest ja avastas lõpuks, et klaviatuuril on üks noolega klahv, mida all hoides muutusid tähed jälle väikesteks. nii siis leevikese isa öö otsa töötas - parema käe ühe sõrmega kirjutas lauseid ning vasaku käega hoidis nooleklahvi all.
vastu hommikut, kui leevikese isa vanalinnas kodu poole jalutas mõtles ta endamisi: küll ma olin ikka rumal ja raiskasin palju aega. oleksin võinud selle klahvi teibiga kinnitada või siis mõne raske asja, näiteks auguraua sinna peale panna. nii oleks palju kiiremini saanud.

leevike ja beebikool

leevike on üsna pelglik laps. kodus on ta küll vapper ja lõbus, aga väljaspool kodu ja ootamatutes olukordades väga ettevaatlik. pidevalt küsitakse leevikese emalt: oo, kas ta juba võõrastab. võõrastab jah, aga mitte juba, vaid on seda sünnist saati teinud. ta ei ole kunagi olnud nõus olema kellegi teise kui ainult oma ema või isa süles. pika pingutamise peale sai selle au osaliseks ka ingrid. nad kohtusid nii tihti, et leevike pidas teda pereliikmeks ja ronis ise sülle.
enne leevikese sündi kujutas ema ette, et nad hakkavad koos käima ujumas ja võimlemas ja laulmas ja kus veel. esimesena võtsid nad ette võimlemise. kodus meeldis leevikesele väga harjutusi teha, aga suures ringis võõraste laste keskel hakkas kohe kartma. edaspidi pelgas ta juba siis, kui võimlemisruumi kaugelt nägi. tookord oli leevike 2-kuune ja sportlase karjäär jäi katki. samuti ei meeldinud talle massaažis. seal küll teisi lapsi ei olnud, aga masseerijatädi soovis leevikest puudutada ja see valmistas värvukesele tuska.
ema ja isa olid muidugi meelitatud, et kogu maailma inimestest oli see pisike tirts just neid välja valinud. kurb oleks ju, kui ta eelistaks hoopis naabri marinat ja igorit.
aga kui leevike sai pooleaastaseks, otsustas ema ta beebikooli viia. et natukenegi teisi lapsi tutvustada. ja seal lõpuks leevikesele meeldis. keegi ei kiskunud teda jalgadest ja kätest nagu massaažis ega sundinud võimlema. seal sai rahulikult ema süles istuda, plaksutada ja laulda.
nüüdseks on leevike beebikoolis nii ära harjunud, et tegutseb seal omaette. täna näiteks ei kuulanud ta hetkekski õpetajat, vaid sikutas nurgas üht tooli. vahepeal püüdis ema ta kinni ja kutsus laulma-tantsima, aga leevike põgenes ära ja vedas tooli mööda klassi ringi. ema istus siis üksi ja plaksutas. aga eks emal peab ju ka lõbus olema.

leevike ja arvuti

nagu kõigile lastele, meeldib ka leevikesele arvutil klõbistada. tavaliselt üritab ta raali taga istuval emal või siis isal nii kaua mööda jalgu üles ronida, kuni lõpuks sülle võetakse. ja siis läheb lahti. üsna asjaliku näoga taob leevike klaviatuuri, endal pilk ekraanil. vahel lubab ema tal msnis paar lauset kirjutada.
täna tegi isa arvuti taga tööd ja leevike muidugi hakkas kohe ronima. nii nad kahekesi kilkasid ja klõbistasid ja siis äkki isa hüüatas. leevike oli pööranud pildi ekraanil 180 kraadi tagurpidi. kiri ning ema ja leevike fotol olid sussid püsti. isa proovis midagi heastada, kuid loomulikult ei osanud ja arvas, et kohale tuleb kutsuda arvutiparandaja.
ema üritas jussi abiga olukorrale lahendust leida. pika pusimise ning pea-alaspidi olemise tagajärjel olid ekraani-leevike ja ekraani-ema jälle õigetpidi.
õhtul kui leevike magas, itsitas isa ikka veel omaette ja meenutas, kui armsalt leevike küll pildi tagurpidi keeras. töö jäi isal tegemata, aga ta ei olnud üldse kurb.

isa ja suusatamine

lumi sajab ja leevikese isa muudkui rõõmustab ja rõõmustab - lõpuks saab suusatada. ausalt öeldes suusatas ta juba möödunud pühapäeval. ema, isa ja leevike sõitsid suvemajja ning isa kihutas suuskadega metsas suure ringi. pärast tundis ta end õige kehvalt, kuna ei viitsinud mantli asemel jopet või midagi muud kergemat selga panna. ja nii ta siis vaene mees liugles suuskadel, endal seljas paks villane mantel. järgmisel pühapäeval plaanib isa jälle suusatada - ehk seekord leiab midagi õhemat üll.