isa ja suusatunnel

leevikese isa rõõmustas lugedes uudist, et rae valda ehitatakse motospordikeskus ja selle alla aastaringselt kasutatav 700-meetrine suusatunnel. emal jääb nüüd vaid loota, et leevikest tabab motospordipisik. siis saab kaks huviala ühendada: isa sahistab tunnelis ja leevike müristab selle otsas ning emal on vaid üks sõit teise linna otsa.

leevike ja buratino

nagu kõik ülejäänud eesti lapsed, nii elas ka leevike läbi intensiivse lotte-perioodi, mis algas esilinastusel elusuuruses lotte nägemisega ning lõppes ühel laupäeva hommikul kuu või kaks tagasi, kui televiisorist näidati buratinot. peale seda hakkas leevike laupäevi ootama, et buratinot veelgi näha saaks. tihti ta saate ajal alles magas ning isal ei jäänud muud üle, kui osta buratino dvd.

kui leevikesele midagi meeldib, siis naudib ta seda mõõdutundetult. nii juhtus ka buratinoga. ta vaatas lavastusekogumiku neljandat, kõige viimast osa ikka väga palju kordi.

ühel päeval tuli ema mõttele osta veel üks buratino plaat ning valis selle poes välja. leevike nõudis, et plaat riiulisse tagasi pandaks. "mul on juba oma buratino kodus, rohkem pole vaja," põhjendas ta. ema suutis plaadi suure vaevaga ära osta ja seda kodus ka mängima panna, aga leevikese kindel lemmik oli muidugi "enda oranž buratino", rohelist värvi plaati vaadati vähem.

kuni ühel päeval oli roheline buratino kadunud. ema ei mäletanud, et ta plaadi kuhugi pistnud oleks, leevike samuti mitte. isa oli sel ajal komandeeringus ja teda süüdistada ei saanud. karp oli alles, aga plaati sees polnud. läbi otsiti kõik võimalikud ja võimatud kohad. leevike käib siiani joonlauaga radiaatoreid kopsimas ning ütleb, et otsib rohelist buratinot taga.

täna tõi isa siis buratino kogumiku teise osa, vhs kasseti. leevike vaatas seda algul huviga, aga varsti hakkas taas nõudma: "tahan ikka oma oranži, tahan näha kuidas nad poodi lähevad." ema eriti ei imesta, kui see kassett ka varsti kadunud on.

ema ja nohu

leevikese emal ei ole üldiselt sellist kommet, et ta haige oleks. alati, kui ta tunneb, et ninas hakkab sügelema või kurk kipitama, ignoreerib ta mõttes haigust, kuni too lahkub. nii ongi juhtunud, et nohu oli emal viimati 15 aastat tagasi ja ega tervise üle pole ta üldse eriti kurta saanud.

leevikese isa oli vanasti päris tihti haige, õnneks on ta viimasel ajal hakanud emalt õppust võtma ning püsib nüüd tihemini terve. teda aitab kehva enesetunde vastu muidugi tibake pipraviina.

ka leevike pole väga tihti haige, aga vahel ikka, nagu kõik lapsed. viirusterohke talve pidas ta kenasti vastu, aga nädal tagasi jäi haigeks. palavik, nohu, köha. loomulikult hakkas kohe ka isal kurk kihelema ja pipraviina kulus ohtralt.

ja eile siis juhtus ime. leevikese ema sai nohu. esialgu ei saanud ta üldse aru, mis temaga toimub. ninas sügeles, ema ignoreeris, aga nohu puikles vastu ja võitis. leevikese ema ei jõua ära imestada, kui ebameeldiv asi on nohu: süüa pole mõtet - maitset nagunii ei tunne, magada ei saa, üleval olla ka mitte, peas kumiseb, nina on suurest nuuskamisest valus, silmad udused. täiesti arusaamatult halb olemine. kangelased on kõik need inimesed, kes mitu korda aastas nohu põevad.

leevike ja päike

ema paneb õhtul leevikest magama. "kus issi on?" küsib leevike. "tööl," vastab ema. "kas ta poodi ka läheb?" "ei lähe, pood on juba ammu kinni, hilja on." "kuidas issi töö nii hilja lahti on?"

leevike on vanaemaga päeva jooksul mitu korda lugenud raamatut "triin ja päike". õhtul uurib ema leevikeselt, millest raamatus juttu on. "triin korjab maasikaid ja päike lihtsalt passib taevas," vastab leevike kokkuvõtvalt.