isa ja sport
leevikese isa on suur spordisõber. vähemalt talle endale meeldib nii mõelda. igal hommikul teeb ta 32+9 kätekõverdust. 32 seepärast, et ta on 32-aastane ja 9, kuna leevike on 9-kuune. juba mõne nädala pärast peab ta tegema 32+10 kätekõverdust. isa koormus langeb kõvasti 16. veebruaril, kui leevike saab 1-aastaseks ja siis teeb isa vaid 32+1 kõverdust.
nende kätekõverduste pärast jääb isa alati igale poole hiljaks. hommikul, kui ta ärkab, siis ei saa kuidagi voodist välja, kuna isa on endale pähe võtnud, et esimese asjana teeb ta ära need kõverdused. aga ta on loomult siiski laisk, see isa. tavaliselt on emal juba ammu puder ja võileivad valmis, kui isa ikka veel kurguni teki all on. viimasel hetkel kargab ta välja ja hakkab leevikese suureks rõõmuks käsi kõverdama. leevike siis hüpleb ümber tema ja arvab, et kogu shõu on tema lõbustamiseks.
peale selle, et isa ise kõvasti sporti harrastab, on ta ka spordist huvitatud. isa on ainukene inimene maamuna peal, kes ajalehest spordilehekülgi loeb.
üks suur harrastus isal on suusatamine. juba suvel hakkab üks lume ja suusatamise jutt peale. tavaliselt jaanipäeval tehakse plaane, kuhu järgmisel talvel suusatama võiks minna. ja tõesti - igal talvel saab isa korra suusad alla ka. eelmisel aastal näiteks sõitis ta otepääl läbi terve pika kekkose raja ja jäi täiesti terveks erinevalt sõber maimikust, kes ühes august läbi sõitis ja kahest kohast jalaluu murdis.
kõik spordialad isal muidugi nii libedalt ei lähe. paar aastat tagasi käis ta ka squashi mängimas, ostis selleks puhuks lausa uued jalavarjud, mis siiski alt vedasid ja isa väljus staadionilt kipsis jalaga.
kõige tipuks on isa ka jalgrattasõitja. tema töökaaslased kinkisid isale 30-ndaks juubeliks uhke korviga naiste jalgratta, millega isa nüüd vapralt iga päev linna sõidab. isa sõidab selle rattaga nii kiiresti, et ükskord tekkis tal mõte, et võks isegi olümpiale minna ratast sõitma. ta kujutas ette, et keegi spordiinstruktor näeb isa kihutamas ja kutsub teda olümpiale võistlema. ja isa siis mõtleb natuke ning ütleb: hea küll, kui mul aega on, võin ju tulla. aga mul on üks tingimus - ma tahan võistelda oma jalgrattaga panther.
nende kätekõverduste pärast jääb isa alati igale poole hiljaks. hommikul, kui ta ärkab, siis ei saa kuidagi voodist välja, kuna isa on endale pähe võtnud, et esimese asjana teeb ta ära need kõverdused. aga ta on loomult siiski laisk, see isa. tavaliselt on emal juba ammu puder ja võileivad valmis, kui isa ikka veel kurguni teki all on. viimasel hetkel kargab ta välja ja hakkab leevikese suureks rõõmuks käsi kõverdama. leevike siis hüpleb ümber tema ja arvab, et kogu shõu on tema lõbustamiseks.
peale selle, et isa ise kõvasti sporti harrastab, on ta ka spordist huvitatud. isa on ainukene inimene maamuna peal, kes ajalehest spordilehekülgi loeb.
üks suur harrastus isal on suusatamine. juba suvel hakkab üks lume ja suusatamise jutt peale. tavaliselt jaanipäeval tehakse plaane, kuhu järgmisel talvel suusatama võiks minna. ja tõesti - igal talvel saab isa korra suusad alla ka. eelmisel aastal näiteks sõitis ta otepääl läbi terve pika kekkose raja ja jäi täiesti terveks erinevalt sõber maimikust, kes ühes august läbi sõitis ja kahest kohast jalaluu murdis.
kõik spordialad isal muidugi nii libedalt ei lähe. paar aastat tagasi käis ta ka squashi mängimas, ostis selleks puhuks lausa uued jalavarjud, mis siiski alt vedasid ja isa väljus staadionilt kipsis jalaga.
kõige tipuks on isa ka jalgrattasõitja. tema töökaaslased kinkisid isale 30-ndaks juubeliks uhke korviga naiste jalgratta, millega isa nüüd vapralt iga päev linna sõidab. isa sõidab selle rattaga nii kiiresti, et ükskord tekkis tal mõte, et võks isegi olümpiale minna ratast sõitma. ta kujutas ette, et keegi spordiinstruktor näeb isa kihutamas ja kutsub teda olümpiale võistlema. ja isa siis mõtleb natuke ning ütleb: hea küll, kui mul aega on, võin ju tulla. aga mul on üks tingimus - ma tahan võistelda oma jalgrattaga panther.
posted by maris at 8:15 PM
0 Comments:
Post a Comment
<< Home