isa kiri ameerikast
suvel käis leevikese isa ameerikas ja saatis sealt sellise kirja.
tere perekene.
me jõudsime nüüd omadega montgomerisse alabamas. kell saab pool kaks meie aja järgi öösel. hommikul kell kümme kupatatakse meid motellist välja ja siis peame edasi rändama.
no meil on siin ikka üks väga kaootiline eksirännak läbi ameerika. eile ekslesime halvasti kaardistatud louisiana osariigi kiirteedel ja otsisime vanu prantsuse asumeid. meie ettekujutustes elavad seal õlgkaabudega pikkade vuntsidega porised mehikesed. kuid me ei leidnud ühtegi üles. öö tuli peale ja me kustusime ära. see-eest me kohtusime ühe alligaatoriga soos. tema oli üsna unine alligaator. lebas vesikasvude vahel ja ei teinud meid märkamagi. seepeale võttis leevikese isa ühe pika toika ja hakkas teda torkima. vaat nüüd hakkas juba midagi juhtuma. seda polnud küll palju märgata, aga midagi liigahtas selle looma sees. ta hakkas nohisema sügava ja madala krokodillihäälega. isa võttis oma saba jalge vahele ja tõmbus ohutusse kaugusse. kuid krokodillihärra ei teinud enam midagi märkimisväärset. seepeale isa läks ja toksis krokodilli veel natukene. no nüüd sai krokodillil kõrini meist ja ta vajus vee alla ja ujus minema. mingi aja pärast ta tuli jõe keskel välja ja ujus ühe puu alla varju. kuid ta ei aimanudki, et seal olid teda eestipoisid juba uuesti ootamas. seekord maimikuhärra võttis ühe palmioksa ja hakkas krokodillile tuult tegema. aga kroko oli kannatlikum kui varem ja ei teinud teist nägugi. võib-olla sellepärast, et maimik ei tahtnud teda vastu koonu toksida. siis me läksime ära, sest meil hakkas natukene igav. seal soos nägime veel jänest, oravat, pika kaelaga valgeid linde, ühte musta sisalikku ja ühte pruuni. ühe põõsa taga tegi keegi mää, aga vaevalt et see lammas oli. igatahes jäi meil see elukas nägemata. nii nagu prantslased, kes samuti seal soos pidanuks elama.
muidu on kõik justkui korras, ainult et filmi ei saa teha, sest ei lubata. homme me lähme esimesse ettejuhtuvasse eramurajooni ja mina võtan ühe koti selga ja jooksen sellega eemal majade vahel, nokkmüts peas. nagu ma oleksin tundmatu raamatamüüja. maimik jällegi filmib seda. ei ole see elu midagi meelakkumine.
no olge siis tublid. ma lähen ära magama.
isa
siin on ka foto isast ameerikamaal.me jõudsime nüüd omadega montgomerisse alabamas. kell saab pool kaks meie aja järgi öösel. hommikul kell kümme kupatatakse meid motellist välja ja siis peame edasi rändama.
no meil on siin ikka üks väga kaootiline eksirännak läbi ameerika. eile ekslesime halvasti kaardistatud louisiana osariigi kiirteedel ja otsisime vanu prantsuse asumeid. meie ettekujutustes elavad seal õlgkaabudega pikkade vuntsidega porised mehikesed. kuid me ei leidnud ühtegi üles. öö tuli peale ja me kustusime ära. see-eest me kohtusime ühe alligaatoriga soos. tema oli üsna unine alligaator. lebas vesikasvude vahel ja ei teinud meid märkamagi. seepeale võttis leevikese isa ühe pika toika ja hakkas teda torkima. vaat nüüd hakkas juba midagi juhtuma. seda polnud küll palju märgata, aga midagi liigahtas selle looma sees. ta hakkas nohisema sügava ja madala krokodillihäälega. isa võttis oma saba jalge vahele ja tõmbus ohutusse kaugusse. kuid krokodillihärra ei teinud enam midagi märkimisväärset. seepeale isa läks ja toksis krokodilli veel natukene. no nüüd sai krokodillil kõrini meist ja ta vajus vee alla ja ujus minema. mingi aja pärast ta tuli jõe keskel välja ja ujus ühe puu alla varju. kuid ta ei aimanudki, et seal olid teda eestipoisid juba uuesti ootamas. seekord maimikuhärra võttis ühe palmioksa ja hakkas krokodillile tuult tegema. aga kroko oli kannatlikum kui varem ja ei teinud teist nägugi. võib-olla sellepärast, et maimik ei tahtnud teda vastu koonu toksida. siis me läksime ära, sest meil hakkas natukene igav. seal soos nägime veel jänest, oravat, pika kaelaga valgeid linde, ühte musta sisalikku ja ühte pruuni. ühe põõsa taga tegi keegi mää, aga vaevalt et see lammas oli. igatahes jäi meil see elukas nägemata. nii nagu prantslased, kes samuti seal soos pidanuks elama.
muidu on kõik justkui korras, ainult et filmi ei saa teha, sest ei lubata. homme me lähme esimesse ettejuhtuvasse eramurajooni ja mina võtan ühe koti selga ja jooksen sellega eemal majade vahel, nokkmüts peas. nagu ma oleksin tundmatu raamatamüüja. maimik jällegi filmib seda. ei ole see elu midagi meelakkumine.
no olge siis tublid. ma lähen ära magama.
isa
posted by maris at 10:41 AM
0 Comments:
Post a Comment
<< Home