isa ja käekell

kõige tähtsam asi leevikese isa juures on tema käekell. see on roheline punase viisnurgaga kell, mille kinkisid isale jällegi kaastöötajad ning see kell on truult teeninud teda juba palju aastaid. paar korda on kell ka katki läinud, näiteks ükskord purunes selle sihverplaat ja mõnikord tuleb rihm küljest ära. aga isa on alati viinud kella nunne tänavale, kus seina sees on auk ja selle taga meister, kes asju parandab.
kell on isal iga päev käe peal, ta ei nõustu ilma selleta sammugi astuma. peaaegu igal hommikul on nii, et takso juba ammu ootab maja ees ning isa jookseb mööda korterit ning otsib oma kella.
kella olulisim omadus on muidugi see, et tal pole patareisid ja seda tuleb mõne päeva tagant üles keerata. rene oli see, kes isale justnimelt sellise kella valis, kuna tema silmis on leevikese isa korrektne ja täpne mees, kellele meeldib päeva kella üleskeeramisega alustada.
ja ilmselt isa ongi mõnevõrra hoolikam kui rene, aga ometi mitte nii käbe, et kella keerata. päris tihti on leevikese isa kell mitu päeva järjest näiteks kolmveerand kaks. isa sellest suurt numbrit muidugi ei tee, ta viskab aegajalt pilgu kellale ja tõdeb omaette, et ahah, kolmveerand kaks. õnneks on isal ka mobiiltelefon, ning inimesed, kes asjatult isaga kohtumist ootavad, saavad alati helistada. ja lõppeb kõik hästi, isa vabandab viisakalt, et oi kas tõesti juba kuus, mul on vist kell seisma jäänud ning marsib rahulikult kohale. ja nii iga päev.