isa, viisk, põis ja õlekõrs

leevikese ema ja isa ei ole kumbki väga suured laulumehed. aga kui leevike sündis, hakkasid nad loomulikult leevikesele laulma. ema laulis kõiksugu laule, kuna talle lihtsalt jäävad laulud meelde. neid ta siis esitas leevikesele oma mittemusikaalsel moel. leevikese isa aga ei teadnud ühtegi laulu peale selle mis algab nii: uhti uhti uhkesti, viisk läks tartust viljandi. sellestki mäletas ta vaid kahte esimest rida ja siis muidugi ka lõppu: ... ja karplauhti lõhki käis!
täpse mehena õppis leevikese isa laulu raamatust pähe ja kandis leevikesele päevas kümneid kordi ette. esimesed paar kuud tundus nii isale kui leevikesele päris lõbus uhti uhti uhkesti saatel aega veeta. kuid kolmandal kuul märkas isa, kes on ju kokkuvõttes siiski loominguline inimene, et miski hakkab nagu tüütama. leevike oli juba suuremaks kasvanud ja peale laulu meeldis talle nüüd kuulata ka lugusid. siis hakkas isa seda lugu mitte laulma vaid jutustama. algul üsna sõna-sõnalt, hiljem juba omapoolseid variatsioone sisse tuues. sõnastus oli küll erinev, aga lugu ise lühidalt ikka sama: viisk põis ja õlekõrs asusid suure hurraaga viljandi poole teele, kuid kuna ei leidnud ühist keelt, said suure vaidlemise saatel hoopis hukka.
kui leevike veelgi kasvas ja isal selle loo sõnadega jutustamisest mõõt täis sai, hakkas ta kolme sõbra kurba teekonda hoopis etendama. näitlejatena kasutas ta kõike, mis kätte juhtus: riideid, leevikese mänguasju, toidunõusid ja muud.
toredast loost ei ütle leevike ka praegu ära. "kallis tütreke" ütleb vahel leevikese isa. "täna tahaksin ma sulle jutustada loo kolmest kaimust, kes olid kord teel mulgimaa pealinna....."