leevike ja beebikool

leevike on üsna pelglik laps. kodus on ta küll vapper ja lõbus, aga väljaspool kodu ja ootamatutes olukordades väga ettevaatlik. pidevalt küsitakse leevikese emalt: oo, kas ta juba võõrastab. võõrastab jah, aga mitte juba, vaid on seda sünnist saati teinud. ta ei ole kunagi olnud nõus olema kellegi teise kui ainult oma ema või isa süles. pika pingutamise peale sai selle au osaliseks ka ingrid. nad kohtusid nii tihti, et leevike pidas teda pereliikmeks ja ronis ise sülle.
enne leevikese sündi kujutas ema ette, et nad hakkavad koos käima ujumas ja võimlemas ja laulmas ja kus veel. esimesena võtsid nad ette võimlemise. kodus meeldis leevikesele väga harjutusi teha, aga suures ringis võõraste laste keskel hakkas kohe kartma. edaspidi pelgas ta juba siis, kui võimlemisruumi kaugelt nägi. tookord oli leevike 2-kuune ja sportlase karjäär jäi katki. samuti ei meeldinud talle massaažis. seal küll teisi lapsi ei olnud, aga masseerijatädi soovis leevikest puudutada ja see valmistas värvukesele tuska.
ema ja isa olid muidugi meelitatud, et kogu maailma inimestest oli see pisike tirts just neid välja valinud. kurb oleks ju, kui ta eelistaks hoopis naabri marinat ja igorit.
aga kui leevike sai pooleaastaseks, otsustas ema ta beebikooli viia. et natukenegi teisi lapsi tutvustada. ja seal lõpuks leevikesele meeldis. keegi ei kiskunud teda jalgadest ja kätest nagu massaažis ega sundinud võimlema. seal sai rahulikult ema süles istuda, plaksutada ja laulda.
nüüdseks on leevike beebikoolis nii ära harjunud, et tegutseb seal omaette. täna näiteks ei kuulanud ta hetkekski õpetajat, vaid sikutas nurgas üht tooli. vahepeal püüdis ema ta kinni ja kutsus laulma-tantsima, aga leevike põgenes ära ja vedas tooli mööda klassi ringi. ema istus siis üksi ja plaksutas. aga eks emal peab ju ka lõbus olema.