ema ja õnneloos

ühel kenal aastal, kui lätis toimus eurovisioon, võttis leevikese ema osa õnneloosist. õigemini küll tavalisest tarbijamängust. ta jõi mahla ning saatis smsiga kuhugi numbrikombinatsiooni. kohe, kui sõnum oli teele läinud, hakkas leevikese ema oma tegu kahetsema. ta kartis meeletult, et võidab peaauhinna ja peab sõitma koos kaaslasega lätti eurovisioonile. tulemuste teadasaamise päeval avas ta värisevate kätega ajalehe ning hingas kergendatult - õnneks ei võitnud peaauhinda vaid sai teise koha - 300 eurot sularahas. ei mingit lättisõitu ja eurolaule.
aga ema rõõm oli üürike. selgus, et auhinna kättesaamiseks ei piisa pangakonto avaldamisest vaid tuleb isiklikult reklaamibüroosse kohale minna. ja seda leevikese ema ei julgenud. sealsete töötajate seas oli mitmeid tuttavaid ning ta kartis, et kõik hakkavad naerma ning parastama: ah et sina siis oledki see tarbijamängude mängija. sinusugustele me siin neid mänge välja mõtlemegi. tahad veel silte korjata ja saata? osta iga päev vorsti ja kogu triipkoode, äkki saad röstri jne. ema oli häbist pääsemiseks peaaegu et valmis võidust loobuma. peale kuuajalist viivitamist võttis leevikese ema lõpuks südame rindu, sõitis büroosse täpselt lõunapausil ja uuris enne parklas autosid. kui sai aru, et kõik tuttavad on ära, hiilis ta kohale, andis allkirja ja tormas 300 euro võrra rikkamana välja.
peale seda pole leevikese ema enam tarbijamänge mänginud.