ema ja kinoskäik

leevikese ema käis täna kinos. no kuulge, ma käin iga päev, võib mõni nüüd mõelda. aga leevikese emale oli see suur sündmus. ta ei olnud aasta aega kinos käinud. beebikino muidugi välja arvatud, aga see ei loe. beebide kinos näidatakse halbu filme ning seal tuleb põhiliselt leevikesega tegeleda, tema ju kardab kino ja kõike muud pimedat.
täna käis ema von krahli kinos vaatamas tabamata ime. muidugi ilma leevikeseta, mis tegi kogu kinnomineku väga keeruliseks. leevikese jaoks mitte, temale meeldib isaga õues jalutada ja toas mürada. aga ema tunneb end leevikeseta kõhedalt - nagu oleks midagi küljest ära. viimase aasta jooksul on ema leevikesest eemal olnud vaid loetud korrad - koolis loengus, kaks korda matustel, ühe korra sünnipäeval ja teise restoranis. ja eelmisel nädalal ütles leevikese isa, et ema mingu kinno, kuna tema on neid filme näinud ja ühe isegi valmis teinud.
ema pabistas kõvasti. mitu päeva mõtles, et ehk siiski ei lähe. lõpuks otsustas, et aeg on taas ühiskonda integreeruma hakata ja võttis julguse kokku. esimese vaatuse ajal saatis ta isale pidevalt sõnumeid: mida leevike teeb? kas magab? aga nüüd? vaheajal helistas ja ütles, et tuleb koju. isa keelitas edasi vaatama. kui film läbi sai, tormas ema garderoobi, pistis mantli selga ja jooksis seitsme minutiga koju. ühiskonda sulandumine võtab veel aega.
näete mis võib juhtuda inimesega, kes veel paar aastat tagasi istus kõik õhtud noku klubis või von krahli teatri baaris. aga filmid olid head - minge vaatama!