isa ja arvuti

umbes kümme või isegi rohkem aastat tagasi töötas leevikese isa ühe kuu ajalehes sirp filmitoimetajana. see oli suvel puhkuste ajal. toimetaja töö tähendab seda, et tuleb ise kirjutada ja tellida teistelt lugusid filmide kohta. tol ammusel ajal ei olnud arvuti nii tavapärane tööriist kui tänasel päeval. leevikese isal oli selle masinaga üsna väike kokkupuude. samuti ka teistel filmiajakirjanikel. lugu ei saadetud mitte e-mailiga, vaid toodi käsitsikirjutatult paberil. toimetuses töötas masinakirjutaja, kes kirjutise paberilt arvutisse toksis. lugusid toodi igasugusel kujul, rainer sarnet esitas ühe näiteks bussipiletite tagakülgedele kirjutuna. aga no mis sa teed, kui bussis inspiratsioon peale tuleb ja muud võtta pole.
masinakirjutajal oli oma kindel tööaeg. õhtul läks tema kenasti koju. aga isa ajakirjanikud ei toonud kunagi õigeks ajaks lugusid ära ning leevikese isal ei jäänud tavaliselt muud üle, kui ise kahe sõrmega need jutud sisse toksida.
ühel hilisõhtul, kui leevikese isa jälle üksi toimetuses istus ja järjekordset filmikriitikat hakkas arvutisse lööma, selgus et arvutiga sai kirjutada vaid suuri tähti. ilmselt oli keegi eelmine kasutaja nupu caps lock lihtsalt alla vajutanud. aga leevikese isal ei olnud sellisest nublakast aimugi. ta uuris suurt masinat igast küljest ja avastas lõpuks, et klaviatuuril on üks noolega klahv, mida all hoides muutusid tähed jälle väikesteks. nii siis leevikese isa öö otsa töötas - parema käe ühe sõrmega kirjutas lauseid ning vasaku käega hoidis nooleklahvi all.
vastu hommikut, kui leevikese isa vanalinnas kodu poole jalutas mõtles ta endamisi: küll ma olin ikka rumal ja raiskasin palju aega. oleksin võinud selle klahvi teibiga kinnitada või siis mõne raske asja, näiteks auguraua sinna peale panna. nii oleks palju kiiremini saanud.