isa ja olümpiamängud

paar nädalat tagasi tuli televiisorist suusatamine ja leevikese ema uuris, et kas olümpia juba käib. isa viskas nalja ja vastas, et käib jah ja andrus veerpalu sai kuldmedali. ema uskus muidugi ning oli päris imestunud, kui nüüd reedel jälle olümpiamängud avati.
sel aastal leevikese isa teatas, et tema olümpiamänge vaatama ei hakka. ütles, et täiesti mõttetu on sporditegemist vaadata. et tema hoopis suusatab ise. ema oli päri, eriti esimese poolega.
aga miskipärast pani ema ise telku mängima, kui tatjana šmigun parasjagu oma kullasõitu tegi. ta lootis küll, et tuleb tähelaev või midagi sarnast ja nägi nii puhtjuhuslikult seda uhket võidusõitu. isa muudkui samal ajal hüüdis, et pane kinni, oli ju jutt et mänge ei vaata.
eile öösel kuulis leevikese ema elutoast imelikke hääli, justkui keegi vaataks televiisorit. ja oligi isa, kes istus televusseri ees ja jälgis suusatavaid inimesi. tohoh, imestas ema. aga see on olümpiastuudio, vastas isa. ma ütlesin, et ei vaata olümpiamänge, stuudio kohta ei öelnud ma midagi.