leevike ja buratino

nagu kõik ülejäänud eesti lapsed, nii elas ka leevike läbi intensiivse lotte-perioodi, mis algas esilinastusel elusuuruses lotte nägemisega ning lõppes ühel laupäeva hommikul kuu või kaks tagasi, kui televiisorist näidati buratinot. peale seda hakkas leevike laupäevi ootama, et buratinot veelgi näha saaks. tihti ta saate ajal alles magas ning isal ei jäänud muud üle, kui osta buratino dvd.

kui leevikesele midagi meeldib, siis naudib ta seda mõõdutundetult. nii juhtus ka buratinoga. ta vaatas lavastusekogumiku neljandat, kõige viimast osa ikka väga palju kordi.

ühel päeval tuli ema mõttele osta veel üks buratino plaat ning valis selle poes välja. leevike nõudis, et plaat riiulisse tagasi pandaks. "mul on juba oma buratino kodus, rohkem pole vaja," põhjendas ta. ema suutis plaadi suure vaevaga ära osta ja seda kodus ka mängima panna, aga leevikese kindel lemmik oli muidugi "enda oranž buratino", rohelist värvi plaati vaadati vähem.

kuni ühel päeval oli roheline buratino kadunud. ema ei mäletanud, et ta plaadi kuhugi pistnud oleks, leevike samuti mitte. isa oli sel ajal komandeeringus ja teda süüdistada ei saanud. karp oli alles, aga plaati sees polnud. läbi otsiti kõik võimalikud ja võimatud kohad. leevike käib siiani joonlauaga radiaatoreid kopsimas ning ütleb, et otsib rohelist buratinot taga.

täna tõi isa siis buratino kogumiku teise osa, vhs kasseti. leevike vaatas seda algul huviga, aga varsti hakkas taas nõudma: "tahan ikka oma oranži, tahan näha kuidas nad poodi lähevad." ema eriti ei imesta, kui see kassett ka varsti kadunud on.