leevike ja nukuteater

ema, isa ja leevike käisid eile nukuteatris. leevike oli teatris esimest korda. ta oli seda käiku väga oodanud. kodus olid nad isaga mitu korda nukuteatrit mänginud ning leevike uskus, et päris teatris on sama lõbus.

teatrimaja meeldis leevikesele väga, eriti fuajee, kohvik, tualett ja mängunurk. algul vaatas ta etendust ka huviga, aga peale seda, kui saal mitu korda järjest pimedaks läks ning laval ikka veel midagi põnevat juhtuma ei hakanud, nõudis leevike uksest välja.

isa ja leevike lahkusid ning ema vaatas lavastust edasi. lõpuks katkes ka tema kannatus ning saalist väljudes kuulis ta juba kaugelt leevikese häält. lähemale jõudes avanes järgmine vaatepilt: leevike oli mängunurgas nukud ja loomad ritta sättinud, seisis ise nende ees karumõmm käes, tantsis ja laulis: "lalaaa, lalaaa, see ongi nukuteater, nukuteater!"

ema oli õnnetu, et leevikese esimene teatriskäik eriti ei õnnestunud. ta uuris ka järgmisel päeval leevikeselt, kuidas teatris meeldis. "hästi meeldis," vastas leevike. "tegin mängunurgas ise päris nukuteatrit!"