isa ja teater
leevikese isa käis täna teatris. pilet maksis 160 krooni ja ta magas terve esimese vaatuse. ise arvas, et investeering tasus ära, kuna kodus poleks nagunii magada lastud.
leevikese emale meenus veel üks aastatetagune teatriskäik. ema oli just läinud tööle rocca al mare kooli ja seal korraldati ühiskülastus linnateatrisse etendusele hamlet. kõik võtsid sinna kaasa oma perekonnad.
pileti peale oli kirjutatud, et hilinejaid saali ei lubata. seepärast leppis leevikese ema isaga kokkusaamise juba kolmveerand tundi enne etendust. isa muidugi arvas, et aega on maa ja ilm ning viivitas oma tulekuga. mida lähemale kell etenduse algusele jõudis, seda tihemini ema isale helistas. kõik muudkui saabusid, panid üleriided ära ja läksid saali. ainult leevikese ema seisis närviliselt garderoobis, telefon käes. kui isa lõpuks jõudis, tormasid üles ja nad lubati isegi saali. lavakujundus oli selline, et etendus toimus keset platsi ja kahel pool olid vaatajatele ehitatud tribüünid. leevikese ema ja isa koht oli esimeses reas keskel. etenduse külastajad nägid võrdselt hästi nii lava kui ka vastastribüünil istujate nägusid. toolide ja lava vahele oli kunstnik kavandanud lasipuu, millest ema ja isa kogu rocca al mare kooli kollektiivi ja nende kaaslaste ees üle ronisid, et mitte tervet rida istujaid püsti ajada.
etenduse alguses tuli lavale viisakas tädi ja palus mobiiltelefonid välja lülitada. leevikese ema tuletas ka isale meelde, kes kinnitas, et tegi seda juba garderoobis.
kuna etendus muudkui kestis ja kestis ning leevikese isa oli pikast päevast väsinud, jäi ta tukkuma. ema proovis võimalikult märkamatult isa üles togida, vastastribüünilt vaatasid vastu direktor ja kooli omanik hannes tamjärv. õnneks norskas leevikese ema selja taga sekretär evelini isa kohe häälekalt. seega polnud leevikese isa ainus häbiplekk. aga ema oli koolis vaid mõned kuud tööl olnud ning tahtis tähtsamatele kujudele endast head muljet jätta ning seepärast jätkas isa togimist.
vahepausil turgutas isa end puhvetis napsuga ning teise vaatuse alguses kohe enam magama ei jäänud. kui kõlas hamleti ema harras monoloog anne reemanni esituses, hakkas äkki kellegi mobiiltelefon helisema. kõik võpatasid ja tundsid piinlikust, välja arvatud leevikese isa. tema oli kindel, et lülitas telefoni juba garderoobis välja ning istus rahulikult edasi. telefon muudkui helises, inimesed muutusid rahutuks ning näitleja laval jäi ka tasa. lõpuks oli üsna selge, et helin tuleb leevikese isa kotist. isa võttis siis rahulikult telefoni välja ja pani kinni ning etendus võis jätkuda. küllap see tirin äratas leevikese isa lõplikult üles, sest selle etenduse ajal ta rohkem magma ei jäänud. imestas aga küll, kuidas väljalülitatud telefon nii kõva lärmi sai teha.
leevikese emale meenus veel üks aastatetagune teatriskäik. ema oli just läinud tööle rocca al mare kooli ja seal korraldati ühiskülastus linnateatrisse etendusele hamlet. kõik võtsid sinna kaasa oma perekonnad.
pileti peale oli kirjutatud, et hilinejaid saali ei lubata. seepärast leppis leevikese ema isaga kokkusaamise juba kolmveerand tundi enne etendust. isa muidugi arvas, et aega on maa ja ilm ning viivitas oma tulekuga. mida lähemale kell etenduse algusele jõudis, seda tihemini ema isale helistas. kõik muudkui saabusid, panid üleriided ära ja läksid saali. ainult leevikese ema seisis närviliselt garderoobis, telefon käes. kui isa lõpuks jõudis, tormasid üles ja nad lubati isegi saali. lavakujundus oli selline, et etendus toimus keset platsi ja kahel pool olid vaatajatele ehitatud tribüünid. leevikese ema ja isa koht oli esimeses reas keskel. etenduse külastajad nägid võrdselt hästi nii lava kui ka vastastribüünil istujate nägusid. toolide ja lava vahele oli kunstnik kavandanud lasipuu, millest ema ja isa kogu rocca al mare kooli kollektiivi ja nende kaaslaste ees üle ronisid, et mitte tervet rida istujaid püsti ajada.
etenduse alguses tuli lavale viisakas tädi ja palus mobiiltelefonid välja lülitada. leevikese ema tuletas ka isale meelde, kes kinnitas, et tegi seda juba garderoobis.
kuna etendus muudkui kestis ja kestis ning leevikese isa oli pikast päevast väsinud, jäi ta tukkuma. ema proovis võimalikult märkamatult isa üles togida, vastastribüünilt vaatasid vastu direktor ja kooli omanik hannes tamjärv. õnneks norskas leevikese ema selja taga sekretär evelini isa kohe häälekalt. seega polnud leevikese isa ainus häbiplekk. aga ema oli koolis vaid mõned kuud tööl olnud ning tahtis tähtsamatele kujudele endast head muljet jätta ning seepärast jätkas isa togimist.
vahepausil turgutas isa end puhvetis napsuga ning teise vaatuse alguses kohe enam magama ei jäänud. kui kõlas hamleti ema harras monoloog anne reemanni esituses, hakkas äkki kellegi mobiiltelefon helisema. kõik võpatasid ja tundsid piinlikust, välja arvatud leevikese isa. tema oli kindel, et lülitas telefoni juba garderoobis välja ning istus rahulikult edasi. telefon muudkui helises, inimesed muutusid rahutuks ning näitleja laval jäi ka tasa. lõpuks oli üsna selge, et helin tuleb leevikese isa kotist. isa võttis siis rahulikult telefoni välja ja pani kinni ning etendus võis jätkuda. küllap see tirin äratas leevikese isa lõplikult üles, sest selle etenduse ajal ta rohkem magma ei jäänud. imestas aga küll, kuidas väljalülitatud telefon nii kõva lärmi sai teha.
posted by maris at 10:34 PM
10 Comments:
Inglise keeles nimetatakse seda quality time;)
UPS:)))))
ja kui mina omale tatriharidusega mehe sain, siis mõtlesin, et ohhh kus me nüüd hakkame alles teatris käima.
8 aasta jooksul oleme 3 korda VAT-i etendust vaatamas käinud, sest seal sõbrad mängivad :)))
isegi magama ei viitsi ta teatrisse minna ;)
Ma olen Leevikese ema peale kade, et ta selle Onu Ööbiku stiili (või kas möletate raamatut Väike Papa?) stiili on taasavastanud.
Oleks ma taibanud niimoodi hakata oma perest blogima!
Aga kui ma nüüd hakkaksin, oleks see Leevikese ema ahvimine...
... ühesõnaga, väga hästi kirjutad ;)
Ma omakorda täiendan, et neid ahvijaid juba leidub. Ma ei suuda neid tõsiselt võtta:)
kuna ma ennast puudutatuna tunnen, siis ütleks...
et mitte ühtegi kunstivoolu poleks ju sündinud, kui ahvijaid poleks olnud :)))
Ehh, ma tahaks tegelikult, et keegi ennast puudutanuna ei tunneks. Eks me, blogikirjutajad, oleme erineva kirjutamisoskusega ja seda päris oma stiili on üpris raske leida. Ja enamjaolt kirjutame neid jutte oma lastest ju endi jaoks. Ja "tõsiseltvõetavuse" all pidasin rohkem silmas seda, et kui keegi kolmandas isikus endast ja oma perest kirjutab, siis mul kangastub esimesena ikkagi Maris.
Nii et: "Rebjata, davaite žitj družno!"
Mina kasutan ka mõndade lugude puhul võtet rääkida endast kolmandas isikus, eriti just naljakate ja lapsega seotud juhtumite puhul. Samas on paljud lood selgelt mina vormis, enamasti need mis minu tõsisematest tegemistest...kuidas tuju on, nii kirjutan ka.. endale ju kirjutan... no natuke sõpradele ka..
Ja Krista ei peaks tõesti ennast puudutatuna tundma, sest tal on ka oma stiil. Nimelt oskab ta väga sujuvalt alustada oma lugusid sõnaga "kuidas" ja vbla peaks mõni mind ahvijaks , kui ma ka alustaks kuidas... teen äkki proovi:P
Maris aga on loomulikult ehe ja tasemel:)
nojah, aga ma ostsin ükspäev kingituseks kertu soansi ühe lasteraamatutest ja kahjuks või õnneks olid seal ka tegelased ema ja isa ja koer ja lapsed ja kõik oli üsna sarnaselt, aga ikka palju paremini kirjutatud. ja ikka enne leevikese lugusid kirja pandud. kuigi mina neid lugenud polnud......
Post a Comment
<< Home