ema ja sport
leevikese ema ei ole eriti suur spordihuviline. aga mõned korrad on tal siiski spordiga pistmist olnud. näiteks algklassides käis ta rütmikaringis. iga päev peale kooli palvetasid ema ja ta täditütar salaja, et trenn ära jääks. enamjaolt läksid nad tund aega varem kohale, katsusid lukus ust ja jooksid ruttu koju tagasi ning said ausa näoga öelda, et trenn jäi vist ära, kedagi ei olnud, isegi õpetajat mitte.
seejärel kutsuti leevikese ema ujumistrenni, kuna ta oli väga painduv ning tal läksid küünarnukid selja tagant kokku. ujuda ema muidugi ei osanud, aga see ei olnud treenerite meelest eriti tähtis. selle trenni keelas ära leevikes ema ema, kes oli televiisorist näinud laiade õlgadega vene naisujujaid ning kartis, et tema tütrest võib samasugune sirguda.
ja siis ühel päeval, kui leevikese ema käis neljandas klassis, tuli nende kehalise kasvatuse tundi korvpallitreener, vaatas kõiki tüdrukuid ning meelitas trenni leevikese ema, kes oli tol ajal klassi kõige lühem tüdruk. eks kõik muidugi naersid, aga treener ütles, et leevikese emal on pikad jalad ning temast võib tulla suur korvpallur.
nii käiski leevikese ema hambad ristis aastaid neli korda nädalas korvpallitrennis ja igal suvel kolm nädalat spordilaagris. laagrisse jõudes proovis ema igal aastal mõne uue haiguse välja mõelda. ikka selleks, et ei peaks trenni tegema. vahel hüppas ta mitu korda järjest aknast alla, et jalg murduks. ta kujutas ette, et kipsis jalaga pääseks ta treeningutest pikaks ajaks. aga murda tal midagi ei õnnestunud, hüpeliiges vahel väändus natuke ning sai paari päevaga terveks. karuputke oli ka tore kehale määrida - tekkisid suured villid ning päev-paar võis toas raamatut lugeda.
aga ühel kenal päeval koitis leevikese emale, et trennis ei pea käima ning ta läks hoopis kunstikooli. see toimus samuti neli korda nädalas aga selle vahega, et hingetuks rassimise asemel võis seal vaikselt joonistada ja ka suvelaagrites sai rahulikult ühe koha peal istuda.
koolis kehalise kasvatuse tunnid muidugi jätkusid ning eks ema proovis nendestki viilida - ta murdis meelega pooleks üsna mitu paari suuski, et suusatamisest pääseda ning kui teda veel gümnaasiumis kergejõustikutrenni meelitati, arvas ema, et tehakse halba nalja.
sellegipoolest usub leevikese ema, et sport on kasvavale lapsele vajalik ning loodab, et leevike on rohkem isasse, kellel on suur tahtmine sporti teha. näiteks sel nädalal on isa igal hommikul väljunud kodust suusariietes, et töökohustuste vahepeal piritale suusatama sõita. kahjuks ei ole see õnnestunud ning isa on ilmaaegu nädal otsa kilepükste ja dressipluusiga tööl käinud.
ning kui keegi imestab, miks ikka veel talv kestab, siis tasub selles süüdistada leevikese isa, kes pöialt hoiab, et ilma ikka peaks ning kõvasti suusatada saaks.
seejärel kutsuti leevikese ema ujumistrenni, kuna ta oli väga painduv ning tal läksid küünarnukid selja tagant kokku. ujuda ema muidugi ei osanud, aga see ei olnud treenerite meelest eriti tähtis. selle trenni keelas ära leevikes ema ema, kes oli televiisorist näinud laiade õlgadega vene naisujujaid ning kartis, et tema tütrest võib samasugune sirguda.
ja siis ühel päeval, kui leevikese ema käis neljandas klassis, tuli nende kehalise kasvatuse tundi korvpallitreener, vaatas kõiki tüdrukuid ning meelitas trenni leevikese ema, kes oli tol ajal klassi kõige lühem tüdruk. eks kõik muidugi naersid, aga treener ütles, et leevikese emal on pikad jalad ning temast võib tulla suur korvpallur.
nii käiski leevikese ema hambad ristis aastaid neli korda nädalas korvpallitrennis ja igal suvel kolm nädalat spordilaagris. laagrisse jõudes proovis ema igal aastal mõne uue haiguse välja mõelda. ikka selleks, et ei peaks trenni tegema. vahel hüppas ta mitu korda järjest aknast alla, et jalg murduks. ta kujutas ette, et kipsis jalaga pääseks ta treeningutest pikaks ajaks. aga murda tal midagi ei õnnestunud, hüpeliiges vahel väändus natuke ning sai paari päevaga terveks. karuputke oli ka tore kehale määrida - tekkisid suured villid ning päev-paar võis toas raamatut lugeda.
aga ühel kenal päeval koitis leevikese emale, et trennis ei pea käima ning ta läks hoopis kunstikooli. see toimus samuti neli korda nädalas aga selle vahega, et hingetuks rassimise asemel võis seal vaikselt joonistada ja ka suvelaagrites sai rahulikult ühe koha peal istuda.
koolis kehalise kasvatuse tunnid muidugi jätkusid ning eks ema proovis nendestki viilida - ta murdis meelega pooleks üsna mitu paari suuski, et suusatamisest pääseda ning kui teda veel gümnaasiumis kergejõustikutrenni meelitati, arvas ema, et tehakse halba nalja.
sellegipoolest usub leevikese ema, et sport on kasvavale lapsele vajalik ning loodab, et leevike on rohkem isasse, kellel on suur tahtmine sporti teha. näiteks sel nädalal on isa igal hommikul väljunud kodust suusariietes, et töökohustuste vahepeal piritale suusatama sõita. kahjuks ei ole see õnnestunud ning isa on ilmaaegu nädal otsa kilepükste ja dressipluusiga tööl käinud.
ning kui keegi imestab, miks ikka veel talv kestab, siis tasub selles süüdistada leevikese isa, kes pöialt hoiab, et ilma ikka peaks ning kõvasti suusatada saaks.
12 Comments:
Mul on kolm küsimust meeles mõlkumas:
- Kas Leevike ongi päris nimi võüi hüüpdnimi?
- Kas sa (Maris) oledki tõeline hingelt laps 24 tundi ööpäevas või oled sa siin blogis võtnud selle rolli, et kirjutad lapseliku pilguga? "Roll" kõlab äkki pahasti, aga loodan, et mõistad, mida küsin.
- Ja kas su õpilased loevad su blogi?
Ma olen ikka ka arvanud, et "võidavad" need, kes enne taipavad "võimu" olemasolu. Nii me siis kannatamegi hambad risti ühe suurima talvevõimu uskuja tõttu:) Libedat suuska! (ja pikki tööpäevi, hm, kevadet, noh, tahaks ikkagi)
Kas Leevikese isal ei ole plaanis minna Lapimaale talve pikendama, kui Eestis lumi ära sulab? Peale pooleaastast lumeuputust oleks see kindlasti mönus möte...
liisapere, oli nüüd seda vaja kirjutada. isal tekkis kohe mõte lapimaale minna.
epule - kõigi kolme küsimuse vastus on ei. leevike ei ole pärisnimi, ei ole päriselus laps ja õpilased vist ka ei loe, neil on teised huvid.
Sünoptikud on toonud talve jätkumisena välja ka omad põhjused, aga nad ei tunne lihtsalt veel Leevikese isa! Mina kahtlustan, et siin on veel mõne minu kolleegi käsi ka mängus, kes just viimastel päevadel on suure suuga suusatamise mõnusid kiitnud. Eks me maikuus siis vaatame, kuidas te suusatate :)
Mina ka viilisin kehalise tundidest. Üksvahe käisin ainult võistlustel, sest tundidest olin vabastatud, aga maakoolides on ikka nii, et kes juba hakkab võistlustel käima, see käib lõpuni. Ja trenni kohta valetasin ka pidevalt. Ja treener helistas hiljem aastaid meile koju ja kutsus mind trenni. Aga mulle ei meeldinud trennis, sest linnatüdrukud olid liiga imelikud.
Tegelikult ma armastan sporti ;-). Käisin tänavu isegi üle 10 aasta suusatamas ja oli tõeliselt mõnus.Aga saabas murdus pooleks - oli 10ne aastaga ära raugastunud.
Kuna mul endal spordis tavaliselt kunagi võita ei õnnestunud - v.a.pallivise, kus ma olin alati suveräänne liider - siis tekitas see võistlusmoment asja juures jubedat frustratsiooni. Peale seda, kui Pääsküla keskkooli võimlemisõps meid sussidega lume peal jooksma sundis ja ma sellest tervisehäda külge sain, vihkasin ma kõike spordiga seonduvat siiralt. S.t. tugitoolisport on mulle alati sobinud, ise aga olen sportimise mõttest alles hiljem aru saama hakanud ning mingis ulatuses on see mulle isegi meeldima hakanud.
Oi kui kahju, et Leevike pole paris nimi :(
mina üritasin ka kunagi suusaotsa puruks astuda aga kuna mu isa oli hirmus spordifänn, olid meil kodus ainult plastikud või poolplastikud (väga ilusad värvilised määrded olid ka) ja need paindusid väga alatult ega murdunud.
peksin kusagile jäisesse hange teda ka veel otsapidi, midagi ei juhtunud, pidin edasi suusatama. vähemalt olid klassikaaslastel palju nõmedamad suusad ja mõned ei oska ilmselt siiani uisku sõita.
täitsa hirmus, kui kaua mul võttis aega pärast keskkooli, et spordisunni tõttu tekkinud traumadest üle saada ja end ise tahta liigutama hakata.
meie isa loodab ka talve jätkumist, aga mitte nii otseselt sportlikel kaalutlustel. pigem ikka selleks, et saaks nädalavahetusel võta oma õnged ja jääpuuri ja puurida jäässe auke. ja vahel kala ka koju tuua.
aga kooli ajal olid suusatunnid kõige jubedamad asjad. eriti see, et mets oli kaugel ja pidi sõitma bussiga ja siis pidi kilekott suuskade otsas olema...:P ja nii ma polegi enam peale kooli suusatanud.
hoolimata sellest, et mulle sport meeldis ja ma kõikvõimalikes trennides käisin.... ma arvan, et isegi leevikese emaga koos kossutrennis.... aga kuna ma tüdinesin kiiresti ja ei võitnud kunagi.... siis teadagi mis sellest sprodist sai. .... Sellegi poolest vaatan ma mõnikord telekast sporti ja unistan sellest kuidas mina seal võidaks :)
Mina vihkasin kehalise kasvatuse tundi. See oli kohutav! Keskoolis juba hakkas minema ja sain enamuse aladega hakkama (va pallivise, sest pall lendas ainult kõrgusesse, mitte kaugusesse). Vahel näen siiani unes, et ma käin veel keskkoolis aga millegi pärast olen unustanud käia kehalise kasvatulse tundides. Unenägu on siis nagu kevade, mil ma taipan, et pean korraga kõik, terve aasta kehalise tunnid korraga järgi tegema! Ärkamine on suur kergendus. Ja seda unenägu ma olen näinud ikka mitu korda...
Post a Comment
<< Home