ema ja naistepäev

täna hommikul valgusfoori taga vaatas üks taksojuht uuriva näoga leevikese ema autot. tavaliselt vaadatakse nii siis, kui teisel on kuskilt lömmis või midagi küljest ära. ema kartis kõige hullemat ja keris akna alla. juht hüüdis midagi. misasja, karjus ema vastu. head naistepäääeva hüüdis taksojuht ja lehvitas.
järgmise foori taga jooksis leevikese ema igaks juhuks ümber auto ja tõepoolest polnud kuskilt katki.
nii kaua kui leevkese ema mäletab, ei ole talle kunagi naistepäev meeldinud. kui ta väike oli, siis tema ema rääkis alati, et naistepäev on üks kole päev, kuna siis toimub naiste kohustuslik austamine. ja kui leevikese ema veel noor ja mässumeelne oli, sai ta kurjaks kui keegi head naistepäeva soovis või mõnel muul päeval talle näiteks mantlit selga aitas. tööjuures ei võtnud ta protesti märgiks ampsugi naistepäevatordist ja kingitud nartsissid poetas kapi taha.
aga tänavu hakkas leevikese ema juba mitu päeva varem isale naistepäeva meenutama ning täna tuli leevikese isa venemaalt ning tõi emale suure karbi venemaa šokolaadikomme ning ostis balti jaamast kaks roosat gerberat - ühe pisema leevikesele ja teise suure emale. ja emal oli hea meel, mis on kindel märk saabuvast vanadusest. ja sellega kaasnevast tolerantsusest.