leevike ja söömine

leevikese ema oli lapsepõlves kehv sööja. ta oli üsna kindel, et söömine on välja mõeldud laste kiusamiseks ning uskus, et vanemate taldrikus on hoopis teine söök, mis näeb temale pakutava söögiga sarnane välja. sest kuidas muidu said nad süüa näiteks kana ja kartulit ning ise sealjuures kiita: oi kui maitsev. leevikese ema oli näinud martsipanist kurki ja tomatit ning arvas, et ka kartulit ja kastet saab martsipanist teha ning tema vanemad just seda söövadki.
leevikese isa oli lapsepõlves veelgi kehvem sööja. ta hoidis söögi ajal lihtsalt suud kinni.
ja muidugi on leevike väga väga vilets sööja. ka temale on söömine täielik arusaamatus. eriti ei salli leevike lusikat või õigemini seda, kui keegi tema suule lusikaga läheneb. ta on nõus lusikat ainult ise suhu panema. kahjuks on toit muidugi selle pealt enne maha pudenenud. vaatamata isa meeleheitele lubab ema leevikesel ikkagi ise süüa, lootuses, et ühel päeval jääb osa söögist ka lusikale. ema on proovinud ka nippi anda leevikesele lusikas pihku ja siis ise teise samasugusega talle salaja toitu suhu panna, aga siis kisub leevike enda jaoga söögi jälle välja tagasi.
kõik mida kätega süüa saab istub leevikesele rohkem. ja üle kõige meeldivad talle muidugi söögid, mis on isa ja ema taldrikus. sest need on võibolla isegi martsipanist valmistatud...