ema, isa, leevike ja kumu

ema, isa ja leevike käisid eile kumus. esialgu ei leidnud nad seda suurt maja üldse üles. ema ja isa oskasid läheneda muuseumile kadrioru pargi poolt. aga plaan oli minna autoga ning isa oli lugenud, et tartu maanteel on suured viidad väljas. peale pikka ja segast seiklemist lasnamäe kanalis jõudsid nad siiski kohale ja said kohe fuajees riielda. kumus töötab üks range valvuritädi, kes lapsi ei salli. kuna emal ja isal oli kaasas leevike, siis too proua järeldas, et ka kõik ülejäänud ringi jooksvad lapsed on nende omad ja elas oma meelepaha leevikese ema ja isa peal välja. selgus, et kumus ei või joosta ja kui sa oled laps ja ei taha ühe koha peal eriti kaua olla, siis pole sul sinna muuseumisse asja. hiljem kohtasid ema ja isa sama naisterahvast ka lifti juures, kes käskis ühel ratastooliga noormehel lifti asemel kaldteed kasutada ning juhatas samal ajal täiesti tervete jalgadega neiud lifti peale.
kumu ise meenutas esialgu välismaad. lähemal tutvumisel aga enam mitte. väljast suur ja avar maja oli seest suudetud pisikesteks kuubikuteks jaotada. iga putka oli äärest ääreni pilte täis riputatud. kui graafikasektsioonis sai iga eesti autor oma seina ja tihedalt täistipitud tööd olid vähemalt ühe kunstniku toodang, siis maaliklassika elas kõik üksteise kukil. mõne pildi oleks võinud ka laoruumidesse jätta, selline virr-varr ajas pea päris huugama. ema lemmik oli skulptuurisaal, kus näidati portreesid. sealsed kivist pead vaid täiendasid teineteist ning mõjusid kõik koos hiiglama uhkelt. enne lahkumist kohtas leevikese ema üht tuttavat muuseumipedagoogi ja kuigi nii ei ole viisakas, kaebas ta lastevaenuliku valvuritädi peale ning viimane sai vist veel samal päeval peapesu.
tagasisõiduks kasutasid ema, isa ja leevike mõnevõrra otsemat pirita teed.