ema ja televiisor

leevikese ema ei ole eriline telerisõber. kui ta veel väike oli, ei vaadanud ta üldse televiisorit. vahel harva kõige suuremat sõpra või noortestuudio pärastlõunat. õhtuti, kui perekond televiisori eest istus, passis leevikese ema oma toas ja nokitses. tavaliselt luges või joonistas või mängis. leevikese ema ema hakkas vahepeal juba muretsema, et äkki on lapsel midagi viga, kuna kõigile ju ometi meeldib televiisor. ta püüdis meelitada ja rääkis, et telkust tuleb igasugu põnevaid saateid, näiteks beverly hills, mis räägib noortest ja ridariäss ja keegi mäkaiver. aga leevikese emale tundus see kõik jube mõttetu ja ta konutas enda toas edasi. nii võibki öelda, et leevikese ema astus ellu väga väikeste teadmistega televiisorimaailmast.
kui leevike sündis, siis ema muidugi otsustas, et laps ja televiisor kokku ei käi. ta kujutas ette, et televiisorit nähes muutub leevike hüperaktiivseks ning tal tekivad tähelepanu- ja nägemishäired. päriselu tõi aga midagi muud.
kuna lapsega koos raamatut lugeda ei saa (esiteks ei saa süveneda, kui pead samal ajal torni laduma) ja arvuti taga pole ka võimalik pidevalt olla ning hommikust õhtuni ainult mängides võib reaalsustaju ära kaduda, avastas leevikese ema televiisori. muidugi ei mängita ta seda hommikust õhtuni, kuid kindlaid saateid vaatab küll ja leevikegi heidab vahel pilgu ekraanile. aga kui lõpuks leidis leevikese ema elu esimese pärisseriaali mida vaadata, sai sellel miskipärast keset veebruarikuud hooaeg läbi.