• randveerud
  • ema, isa ja leevike: ema ja viisakus

    Thursday, March 16, 2006

    ema ja viisakus

    leevikese ema on vahel imelikult viisakas. leevikese isa arvates polegi see viisakus, vaid veidrus. ema on pärinud sellise käitumise oma vanaemalt. ja ausalt öeldes on see kõigile osapooltele kohutavalt tüütu. no näiteks helistab leevikese ema oma vanemale ja ütleb: toon sulle õunu. mille peale vanaema hakkab teisel pool telefonitoru hüüdma: ära mitte mingil juhul too, söö ise, sa teed endale tüli, sul pole aegagi neid mulle tuua, endale ei jää teil midagi. ja leevikese ema vaidleb vastu: toon küll, ma nagunii sõidan sinna kanti, me ei saa ennast ju õuntest lõhki süüa, kas tahad, et viskan õunad prügikasti? ja nii edasi. lõpuks vanaema muidugi soostub ja ema viib õunad kohale. kuigi mõlemad osapooled teavad juba jutu alguses, et tegelikult vanema saab need õunad. lihtsalt vanaemale tundub, et nii on viisakas.
    kui leevikese ema külla läheb, endal kõht parasjagu tühi ning seal küsitakse: kas soovid kohvi ja võileiba, siis ta tavaliselt vastab: ei tea. seejärel tuleb uuesti küsida, et äkki ikka keedan törtsu. ja ema siis lõpuks vastab, et no hea küll, kui sa just ise ka tahad, eks ma tiba võtan.
    leevikese isa jaoks on selline käitumine müstika. kui tema külla läheb, hüüab ta juba esikust: kas teil midagi süüa on, kõht on jubedalt tühi. ja sööb ära kõik, mis ette antakse. leevikese ema hakkab teda siis tavaliselt togima, et jätku teistele ka, kõike keresse keerata pole ju viisakas.
    aga ühel korral sai leevikese ema oma rumala viisakuse pärast kibedasti pisaraid valada. see oli õige ammu, isa oli veel üliõpilane ja tegi diplomifilmi. leevikese isa ostis rekvisiidiks ilusad mustad pitsiga sukad ja ütles emale, et too saab need hiljem endale. leevikese emal oli ülihea meel, kuna ka tema oli üliõpilane ning ei oleks saanud endale midagi sellist lubada. peale võtet küsis isa emalt, et noh, kas tahad siis sukki ja ema vastas: ei tea. isa, kes leevikese ema veel nii põhjalikult ei tundnud, küsis sama ka sukki kandnud näitlejanna käest ning tema muidugi kohe hõiskas, et tahan küll ja pistis leevikese emale mõeldud sukad endale ridiküli. koduteel leevikese ema muudkui nuttis ja isa ei jõudnud ära imestada, miks ema siis sukki ei tahtnud, kui ta tegelikult tahtis. ja keegi võtteplatsilt rääkis järgneva loo: kui daam ütleb: ei, mõtleb ta ei tea.
    kui daam ütleb: ei tea, mõtleb ta jah. aga mida mõtleb daam, kui ta ütleb: jah? vastus: tõeline daam ei ütle kunagi jah.

    5 Comments:

    Blogger krista said...

    minu ema on ka viisakas. Vanasti kui me külla läksime, pidime alati kodus enne kodus kõhud täis sööma (ikkagi kolm last ju) ja külas tahtis ta ukse peale alati midagi kinni maksta. Kusjuures, keegi kunagi ei tahtnud ta raha..... Ja kui keegi meil külas käis, tahtis see jälle ukse peale midagi kinni maksta...
    ahh mis sa nüüd, ahh ära aja... pole vaja..... huvitav mida nad alati maksta tahtsid?

    Thursday, 16 March, 2006  
    Blogger Krentu said...

    meil on ka peres selline suur auk viisakuse skaalal - mina kipun vahel üle pingutama ja mehekene võtab jälle väga vabalt. siis ma pean vahest tema pärast nii hirmsasti piinlikkust tundma ja vahel kui ma teda külas ka niimoodi togin, siis ta kõva häälega ütleb, et mis sa togid, ma ei saa aru mis sa tahad! õudne! kui ma vahel täitsa masendunud olen selle pärast, siis heidan ette, et mida sulle küll lapsena õpetati! kuigi ma arvan, et probleem on hoopis mehekese resistentsuses sellist laadi õpetuse suhtes.

    Thursday, 16 March, 2006  
    Blogger Liisapere said...

    ohjah, polegi midagi lisada...

    tihti saan oma viisakusega vastu pükse. põhiline skeem on selline, et kui keegi midagi minult palub ja mul vähegi on võimalik aidata, siis ma kohe hakkan lubama. endale sel hetkel absull ei mõtle. as a matter of fact: praegugi ahastan siin ühe lubaduse pärast.

    Friday, 17 March, 2006  
    Blogger Liisapere said...

    This comment has been removed by a blog administrator.

    Friday, 17 March, 2006  
    Blogger ilutegija said...

    igal oma "viisakuse kiiks":)
    mina tunnen alati kohutavalt piinlikkust, kui minu kaasa telefoniga vesteldes ja mitte hästi kuuldes ütleb ülikõva häälega: MISASJA! iga kord togin küüünarnukiga ja üritan kõrvalt märku anda, et viisakas on öelda "kuidas" või "vabandust, ma ei kuulnud hästi, kas sa palun kordaksid üle" (mis on ilmselgelt kulukas ühe telefonivestluse jaoks tänapäeva kiires maailmas).
    ma isegi ei tea, kas ikka on nii viisakas, aga mulle alati tundub, et misasja kõlab jube ebaviisakalt:)

    Friday, 17 March, 2006  

    Post a Comment

    << Home