leevike ja lutt

kui leevike sündis, siis emal ei tulnud esialgu pähegi, et rinnalaps võiks lutti vajada. umbes kuu möödudes hakkas talle aga tunduma, et äkki siiski. lutiga laste elu paistis kuidagi mõnusam - autosõidul või vankris saavad nad mõnusalt lutti matsutada ning tusase tujuga on väike abimees varnast võtta. aga kui ema lutiga saabus, siis leevike seda suus küll ei hoidnud. katsetati ja prooviti pool aastat, aga leevike sülitas järjekindlalt luti välja. lõpuks ema ja isa loobusid ning otsustasid, et järgmisele lapsele pistavad kohe sündides luti suhu.

umbes aastaselt avastas leevike luti. õigemini leidis mirteli oma ja hakkas seda vahel mekkima. päris korrektselt ta seda imeda ei osanud, kandis niisama suunurgas ja limpsis nagu jäätist. kord võttis ta luti isegi õue kaasa ning lasi mänguväljakul liumäest alla. üks tädike seisis kõrval ja hurjutas: "ise nii suur tüdruk ja lutt ikka veel suus!" emale tegi see nalja, kuna tema arvates polnud leevike lutisöömist veel alustanudki.
aga eile koristas ema autot ja leidis leevikese tooli ümbrusest neli lutti. suhteliselt palju lapse kohta, kes lutisõber pole.