ema ja viisakus II

ühel päeval vedas emal jälle viisakusega veidi viltu.
ema, isa ja leevikese vanaema korjasid õunamahla tegemiseks õunu. isa ronis aga puu otsa ja raputas ning teised korjasid ubinad suurde kasti. ja siis, kui talitati sellise puu kallal, mille oksad ka naabrite aeda ulatusid, tuli naabriproua õue. ta ütles kenasti, et tulge korjake meie aiast ka õunad ära. ema vastas talle, et mis te nüüd, meil endalgi uputab. naabriproua vastu, et tulge ikka, ma teen värava lahti. ema püüdis viisakas olla ja kordas, et meil pole niipalju õunu vaja. isa, kes puu otsas muudkui raputas, ütles, et miks mitte, muidugi korjame ära. ja ema hüüdis vahele, et ei ei, mitte mingi juhul.
lõpuks läks üsna pahura olemisega naaber tuppa ja ema taipas, mida too proua mõelnud oli. ta nimelt pidas silmas õunu, mida isa suure hurraaga nende aeda raputas. tema sõnum oli pigem käsk, et koristage oma pabulad ära, mitte lahke pakkumine, nagu ema oli arvanud.