ema, isa, leevike ja vann

leevikese emale meeldib väga vannis käia. kui aega oleks, istuks ta päevad otsad vannivahus. paar korda nädalas võimaldab isa talle sellist luksust ning kiigub samal ajal leevikesega teises toas. kui leevikest kiiku ei aheldaks, hüpleks ta vanni kõrval, pritsiks vett ja sööks seebivahtu ning ema lõõgastumisest ei tuleks midagi välja. leevikese isale ei meeldi üldse veemõnud. vannis ja saunas käimisel ei näe ta mingit mõtet ning isegi niisama pesemine on isa jaoks tüütu ettevõtmine. juba mitu päeva varem ohkab ta, et peaks vist ülehomme dušši alla minema ning kui aeg käes, seisab süvenenult vannitoas ja vaatab kurvalt ühte punkti.
leevike sündis vannis ja ehmatas sellest vist nii ära, et sattus umbes pool aastat iga kord paanikasse, kui vette pisteti. lastearst soovitas, et tehke aga vanni, see rahustab ja toob hea une. leevikesele ei toonud vannivesi üldse mingit und ning ainuke koht, kus ta tõepoolest nuttis, oligi vann. kuna isa teadis omast käest, et ka mustana on kena elada, vannitasid ema ja isa leevikest väga harva ja basseini ei julgenud teda üldse viia.
aga ühel päeval hakkas leevikesele vesi meeldima. nüüdseks käib ta suures basseinis ujumas, peale seda saunas ning igal õhtul vannitoas hambaid pestes nõuab endale ka pisikese vanniskäigu välja. ta lihtsalt ei jäta enne, kui väike sinine vann vett täis lastakse. isa muidugi imestab ja ütleb: "no kuule leevike, miks sa sinna vanni kipud, kas sa oled kunagi märganud, et sinu isa ennast peseks või niisama vannis lebaks?"

täna õhtul istus isa jälle nukralt diivanil ja kurtis, et peaks dušši alla minema. "varem oli kaks tüütut asja - habeme ajamine ja pesemine. esimesele leidsin ma lahenduse. lihtsalt ei aja enam habet. huvitav, kas küürimisele oleks ka mingit alternatiivi?"