ema ja võtmed

ema, isa ja leevikese korteril oli vanasti snepperlukk ning pidevalt tõmbas keegi ukse kinni ja võtmed jäid sisse. ühel korral jäid korterisse nii ema kui isa võtmed ja lukuabi oli sunnitud luku puruks puurima. seejärel paigaldati lukk, mida peab sulgemiseks võtmega keerama.
peale seda hakkas ema pidevalt korterisse kinni jääma: isa läks välja, keeras ukse lukku aga ema võtmed olid hoopis autos. ema hõikus siis akna peal möödujaid, et keegi autost võtmed üles otsiks ja aknast talle ulataks.
eile juhtus jälle samasugune lugu, ema ja leevike tahtsid õue minna aga võtmeid ei olnud. nad otsisid nii kotist, taskutest kui riiuli pealt ning ema mõistis, et ilmselt taaskord autos. ta läks aknale, aga kedagi ei tulnud. ootas ja ootas ning otsustas lõpuks aknast välja ronida. pistis autovõtmed taskusse ja libistas end aknast välja. ja kui ta siis rippus seal maa ja taeva vahel ja arutas omaette, kas on ka valus kukkuda turgatas talle pähe hoopis hullem mõte - mis saab siis, kui võtmeid autos siiski ei ole. leevike jääb ju niiviisi üksi tuppa ja aknast sisse ema ilma kõrvalise abita ronida ei jaksa. ning just sel hetkel, kui ta oli plaaninud alla hüpata, haarast ema hoopis vihmaveetorust ja vinnas end aknalauale tagasi. leevike hüüdis rõõmsalt: "kuku", sest tema arvas, et ema ilmumine ja kadumine on üks lõbus mäng.
toas leidis ema võtmed kohe üles ning otsustas, et kui varsti jälle peaks lukuabi luku puruks puurima, tuleks paigaldada selline süsteem, et korterist seest oleks võimalik ust ilma võtmeta avada.