isa, ema ja kulinaaria

leevikese isale meeldib head sööki süüa ja täpselt sama palju maitseb talle ka halb söök. võib vist öelda, et tal on toidust suhteliselt ükskõik. eriti ükskõikselt suhtub leevikese isa söögi valmistamisse. ta ei mõista absoluutselt, miks televiisorist tulevad kokasaated, milleks trükitakse kokaraamatuid ja ta naeris tükk aega, kui kuulis, et olemas on isegi spetsiaalne toiduteemaline ajakiri. loomulikult ei oska leevikese isa ka süüa valmistada. ükskord aastaid tagasi, kui emal oli halb olla, proovis isa makarone keeta, aga see tal ei õnnestunud. ja ühel teisel korral kooris isa kartuleid, aga lõpuks ei jaksanud ema enam oodata ning kooris tuhvlid ise lõpuni - isa nimelt silus ja vormis ühte kartulit kümmekond minutit kuni see päris pisikeseks kulus. õnneks teeb leevikese isa kodus kõiki muid toimetusi - koristab, triigib, viib prügi välja ja muidugi peseb nõusid. ema ja isa on ammuilma omavahel kokku leppinud, et kui üks teeb söögi, siis teine peseb nõud. ja mõlemad on oma ülesandega rahul.
leevikese emale meeldib süüa teha. eriti soolaseid sööke, kooke ta küpsetada ei oska. juba kuuendat aastat käib ema oma koolis õpetajate kulinaaride klubis. kuus korra kohtuvad kulinaarsete huvidega pedagoogid kas kokandusklassis või kellegi juures külas ning valmistavad kaie ja markko juhendamisel põnevaid roogi. vahel käivad neil külas ka mõned toiduspetsialistid. peale söögitegemise joovad õpetajad klubis veel veini ja lobisevad. ning peale üritust veedavad tänu ülitäis kõhule unetu öö.
kodus leevikese ema retseptide järgi toitu ei valmista. ta keedab tavaliselt nendest asjadest, mida parasjagu kodus on, seda mis pähe tuleb. vahet ju ei ole, isale ikka maitseb ning ja ta ütleb alati samad sõnad: "see on kõige parem söök, mida ma eales saanud olen, sooviksin saada selle toidu retsepti!"