ema, isa, leevike ja jaaniõhtu

täna hommikul pakkisid ema, isa ja leevike oma uue auto suure pagasiruumi asju täis ja sõitsid suvemajja. neil oli plaan pikemaks ajaks maale jääda ning õhtul üksiti ka väike perekeskne jaanituli maha pidada. suvilasse jõudes aga selgus, et tunduvalt suurem peopidamise huvi oli naabritel, kes muidu kunagi oma suvemajas ei käi. nende nooremad liikmed olid oma sõpradega juba kohal, kõlarid hoovis ning koleda muusika saatel tühjendati õllepudeleid. ema ja isa toimetasid vaikselt oma aias ning kurvastasid iga saabuva bmw-logu peale, kust voolas välja uusi ja uusi kiilaspäiseid noormehi koos tütarlastega. mõned olid juba omavahel riidu läinud ja teised klaarisid veel vanu arveid. makki keerati pidevalt kõvemaks ja süütevedeliku hais läks vängemaks.
lõpuks otsustasid ema, isa ja leevike vaiksema õhtu kasuks ja istusid autosse. võtsid veini ja liha kaasa ning sõitsid koju tagasi. kodus kaminas on samuti kena jaanituli, sääsed ei söö ja naabrid ei kisa. puhkus maal algab homsest.

isa ja aknapesu

igal kevadel on leevikese isal üks kindel kohustus - ta peab küürima puhtaks korteri aknad. aknad on suured, vanaaegsed ja neid on palju. põhjaliku inimesena alustab ta aknapesujuttu juba varakevadel ning suve keskel võtab selle raske töö lõpuks ette. eks leevikese ema muidugi abistab isa jõudumööda, aga tavaliselt on tal seda jõudu vähevõitu. ema, kes muidu iialgi haigeks ei jää, tunneb end koristustööde ajal pisut tõbisena.
sel aastal läks aga isa kergemat rada ning tellis puhastusfirmast ühe vuntsidega mehe aknaid küürima. nüüd vaatab leevikese ema läbi värskeltpestud akende õue ja mõtleb, et küll on tore majarahval sisse piiluda. ema, isa ja leevike ise ju välja vaadata ei saa, kuna sõidavad homsest suvitama.

isa ja jalgpall

üldiselt on isad erinevad. enamusele neist meeldivad autod ja mootorrattad, paljud armastavad õlut juua, mõni isa aga käib hea meelega hoopis teatris ja kuulab klassikaraadiot. osad isad jäävad õhtul juba kell üheksa magama, teised istuvad koiduni arvuti taga ning kirjutavad romaani. peaaegu kõik isad armastavad ajalehte lugeda, väiksem osa neist teeb imehead sööki või triigib pesu. aga ühes asjas on kõik maailma isad sarnased - neile meeldib jalgpall.
juba maast madalast vaatavad meesterahvad ümbritsevat ja mõtlevad: kas seda posti ja kivi saaks kasutada jalgpalliväravaks? oled sa klassis esimene õpilane või mahajääja, sinu tegelik väärtus selgub ikka palliplatsil. jalgpalli saab alati mängida ning sellest võib lõputult rääkida. kes on tugevam, kas holland või brasiilia? kas paraguai pääseb veerandfinaali? mitu väravat lööb prantsusmaa?
loomulikult huvitub jalgpallist ka leevikese isa. vankriga jalutades peatub ta mõne kooli staadioni juures ja vaatab poisikeste mängu. isa unistab, et ükskord veereb pall väljakult tänavale ning tema, leevikese isa, annab sellise suurepärase löögi, et poisid ahhetavad ning paluvad teda endale treeneriks.

ema, isa ja autod

kui ema ja isa eelmisel kevadel leevikese sündi registreerimas käisid, kutsuti nad pidulikule sünnitunnistuste kätteandmisele tallinna raekotta. selle ürituse ajal lubatakse raekoja platsis autosid parkida ning kena proua perebüroost palus leevikese isal kirjutada paberi peale auto numbri. "mida ma siia kirjutan?" täpsustas leevikese isa. "oma auto numbri,"vastas proua. "aga kust ma seda tean?" küsis isa siiralt. ta tõepoolest ei olnud kunagi uurinud, mis number auto küljes on. ja õieti tegi, sest nüüdseks oleks see vananenud ja mõttetu info. eile sai ema endale uue auto ning eelmine masin koos numbrimärgiga läks viimsisse ühe tädikese hoolde. uue auto numbri õppis isa nüüd igaks juhuks kohe pähe.

aga leevikese arvates on isal ka auto. eile niitis isa niidukiga muru ja leevike uuris teda hoolega ning äkki hüüdis: "auto, auto, issi auto!"
kui niidukil oleks number, teaks isa seda kindlasti, sest seda masinat kasutab ta suvel rohkem kui ema oma autot.

isa ja juuksuriskäik

leevikese isa käis täna lõpuks juuksuris. ta käib tavaliselt soengut kohendamas kaks korda aastas ja tänast käiku oli juba mitu kuud planeeritud.
igal hommikul vaatab isa peeglisse ja imestab: "jälle nii pikad juuksed, ometi ju jaanuaris lõikasin, homme lähen ajan maha!" aga "homme" tuleb tal alati midagi ette ja kiharad muudkui kasvavad. vahel vaatab isa mõnda fotot, kus tal juuksed lühikesed on. ja küll ta siis imestab, et pildil on tema juuksed sellised ja nüüd, aasta hiljem hoopis teistsugused.
ei tasu arvata, et leevikese isal on mõni eriti peen ilusalong, kus pool päeva juukseid koolutatakse. kui ta lõpuks aega leiab, astub ta tavaliselt esimesse ettejuhtuvasse meeste juuksurisse sisse, sellisesse kus töötavad kitlitega tädid, istub tooli ja ütleb: "kõrvad välja." pärast maksab 65 krooni ja lahkub.
järgmisel korral peab ta mardipäeval valmistuma hakkama, siis on aasta lõpuks jälle juuksed lõigatud.