ema ja lamp

ema ja leevike seadsid end just õue, kui koridoris tulid vastu ühistu esimees ja tema naine. "me ostsime lambi," ütles mees ja astus leevikese emale teele ette. tore, mõtles ema. eks meil ole ka midagi uut vaja, aga pole nagu mahti ja rahaga on ka nagu on. "vaadake seda lampi, kuidas meeldib?" küsis naine. "poes on nii palju lampe, ei osanud kuidagi valida." leevikese ema vaatas lampi ja see ei tekitanud temas mingeid emotsioone. ta ei olnud naabrite juures kunagi käinudki, kuidas ta siis oskas midagi lambi sobivuse kohta arvata. "teine võimalus oleks midagi laterna-tüüpi," jätkas naabrinaine. ei, mitte latern, mõtles leevikese ema ning ütles valjusti: "kena lamp." "oi kui tore, et teile meeldib," rõõmustas esimees. leevike muutus juba rahutuks ning ema kaalus mõttes, kas peaks naabritele leevikese uusi sukapükse tutvustama ning arvamust küsima. "me ise ka mõtlesime, et lihtne on kõige parem variant," kostis naine rõõmsal häälel ning naabrimees lisas: "sellele saab kenasti majanumbri ka peale kleepida, on pimedas näha."
leevikese emal oli hea meel, et ta sukapükstest kõnelema ei olnud hakanud ning läks leevikesega trepist alla.

isa ja reisimine

leevikese isal on selline töö, et ta peab pidevalt mööda ilma ringi reisima. varem, kui ta veel noor oli, tundus säherdune elu huvitav. mida vanemaks isa sai, seda vähem pakkus ringi rändamine huvi. sama juhtus leevikese emaga. ema muidugi pole nii palju ringi kihutanud, aga varasematel aegadel võtsid nad leevikese isaga korra-paar aastas mõne pikema sõidu ette. kuni ühel päeval mõni aasta enne leevikese sündi tundis ema, et tema enam ei taha kuhugi sõita - palju mõnusam on oma kodus olla. ning isa lubas, et kui leevike sünnib, ei tõsta ta enam kodust jalgagi välja.
päris lõpuni pole isa oma sõna pidanud - vahel on ikka tarvis olnud mõni väike reis teha. hiljuti aga helistati leevikese isale ja pakuti tööotsa indias ning isa ütles kohe ära. lisas vaid, et oleks pakkumine lapimaale, siis ta kaaluks oma otsust, aga indiasse ta päris kindlasti minna ei viitsi. lapimaal saaks vähemalt suusatada.

ema ja sport

leevikese ema ei ole eriti suur spordihuviline. aga mõned korrad on tal siiski spordiga pistmist olnud. näiteks algklassides käis ta rütmikaringis. iga päev peale kooli palvetasid ema ja ta täditütar salaja, et trenn ära jääks. enamjaolt läksid nad tund aega varem kohale, katsusid lukus ust ja jooksid ruttu koju tagasi ning said ausa näoga öelda, et trenn jäi vist ära, kedagi ei olnud, isegi õpetajat mitte.
seejärel kutsuti leevikese ema ujumistrenni, kuna ta oli väga painduv ning tal läksid küünarnukid selja tagant kokku. ujuda ema muidugi ei osanud, aga see ei olnud treenerite meelest eriti tähtis. selle trenni keelas ära leevikes ema ema, kes oli televiisorist näinud laiade õlgadega vene naisujujaid ning kartis, et tema tütrest võib samasugune sirguda.
ja siis ühel päeval, kui leevikese ema käis neljandas klassis, tuli nende kehalise kasvatuse tundi korvpallitreener, vaatas kõiki tüdrukuid ning meelitas trenni leevikese ema, kes oli tol ajal klassi kõige lühem tüdruk. eks kõik muidugi naersid, aga treener ütles, et leevikese emal on pikad jalad ning temast võib tulla suur korvpallur.
nii käiski leevikese ema hambad ristis aastaid neli korda nädalas korvpallitrennis ja igal suvel kolm nädalat spordilaagris. laagrisse jõudes proovis ema igal aastal mõne uue haiguse välja mõelda. ikka selleks, et ei peaks trenni tegema. vahel hüppas ta mitu korda järjest aknast alla, et jalg murduks. ta kujutas ette, et kipsis jalaga pääseks ta treeningutest pikaks ajaks. aga murda tal midagi ei õnnestunud, hüpeliiges vahel väändus natuke ning sai paari päevaga terveks. karuputke oli ka tore kehale määrida - tekkisid suured villid ning päev-paar võis toas raamatut lugeda.
aga ühel kenal päeval koitis leevikese emale, et trennis ei pea käima ning ta läks hoopis kunstikooli. see toimus samuti neli korda nädalas aga selle vahega, et hingetuks rassimise asemel võis seal vaikselt joonistada ja ka suvelaagrites sai rahulikult ühe koha peal istuda.
koolis kehalise kasvatuse tunnid muidugi jätkusid ning eks ema proovis nendestki viilida - ta murdis meelega pooleks üsna mitu paari suuski, et suusatamisest pääseda ning kui teda veel gümnaasiumis kergejõustikutrenni meelitati, arvas ema, et tehakse halba nalja.
sellegipoolest usub leevikese ema, et sport on kasvavale lapsele vajalik ning loodab, et leevike on rohkem isasse, kellel on suur tahtmine sporti teha. näiteks sel nädalal on isa igal hommikul väljunud kodust suusariietes, et töökohustuste vahepeal piritale suusatama sõita. kahjuks ei ole see õnnestunud ning isa on ilmaaegu nädal otsa kilepükste ja dressipluusiga tööl käinud.
ning kui keegi imestab, miks ikka veel talv kestab, siis tasub selles süüdistada leevikese isa, kes pöialt hoiab, et ilma ikka peaks ning kõvasti suusatada saaks.

leevike ja joonistamine

sel sügisel kui leevike oli 8-kuune, saabus leevikese isale esmakordselt isadepäev ning ema arvas, et leevike võiks kaardi joonistada. ta ostis selleks puhuks spetsiaalsed lapsesõbralikud pliiatsid. leevikese ema on diplomiga kunstiõpetaja ning teab, millised joonistusvahendid lastele sobivad. aga siis äkki selgus, et leevike ei osanudki joonistada. no ega ema ei arvanud, et leevike joonistab kohe realistliku isa portree või kappava hobuse. aga see, et leevike üldse ei osanud pliiatsiga paberile jooni tõmmata, tuli emale üllatuseks. leevike oskas küll kahte pliiatsit kokku lüüa ja neid nii koos kui ükshaaval närida, aga joonistada mitte.
ükskord aga ema joonistas ning leevike marssis kohale, haaras tema käest pliiatsi ning hakkas ise joonistama, endal selline nägu peas, nagu oleks seda eluaeg teinud. nüüd on nii, et tasub vaid leevikesel mõni kirjapulk leida, kui ta kohe otsib ka paberi ja sirgeldab. ta joonistab nii laua taga kui põrandal. aga õnneks ikka paberile. millegipärast arvab leevike, et paber ja pliiats käivad kokku ning ta mujale ei joonista. isa tähtsad dokumendid ja lepingud on juba leevikese poolt täis joonistatud.

mõnikord leevike tüdineb sirgeldamisest ning hakkab oma taieseid hoopis rebima ja kortsutama. siis paneb ema joonistused kapi otsa ja isa ütleb, et leevike on nagu juhan liiv, kelle käest tuleb tema loomingut päästa.

ema ja viisakus

leevikese ema on vahel imelikult viisakas. leevikese isa arvates polegi see viisakus, vaid veidrus. ema on pärinud sellise käitumise oma vanaemalt. ja ausalt öeldes on see kõigile osapooltele kohutavalt tüütu. no näiteks helistab leevikese ema oma vanemale ja ütleb: toon sulle õunu. mille peale vanaema hakkab teisel pool telefonitoru hüüdma: ära mitte mingil juhul too, söö ise, sa teed endale tüli, sul pole aegagi neid mulle tuua, endale ei jää teil midagi. ja leevikese ema vaidleb vastu: toon küll, ma nagunii sõidan sinna kanti, me ei saa ennast ju õuntest lõhki süüa, kas tahad, et viskan õunad prügikasti? ja nii edasi. lõpuks vanaema muidugi soostub ja ema viib õunad kohale. kuigi mõlemad osapooled teavad juba jutu alguses, et tegelikult vanema saab need õunad. lihtsalt vanaemale tundub, et nii on viisakas.
kui leevikese ema külla läheb, endal kõht parasjagu tühi ning seal küsitakse: kas soovid kohvi ja võileiba, siis ta tavaliselt vastab: ei tea. seejärel tuleb uuesti küsida, et äkki ikka keedan törtsu. ja ema siis lõpuks vastab, et no hea küll, kui sa just ise ka tahad, eks ma tiba võtan.
leevikese isa jaoks on selline käitumine müstika. kui tema külla läheb, hüüab ta juba esikust: kas teil midagi süüa on, kõht on jubedalt tühi. ja sööb ära kõik, mis ette antakse. leevikese ema hakkab teda siis tavaliselt togima, et jätku teistele ka, kõike keresse keerata pole ju viisakas.
aga ühel korral sai leevikese ema oma rumala viisakuse pärast kibedasti pisaraid valada. see oli õige ammu, isa oli veel üliõpilane ja tegi diplomifilmi. leevikese isa ostis rekvisiidiks ilusad mustad pitsiga sukad ja ütles emale, et too saab need hiljem endale. leevikese emal oli ülihea meel, kuna ka tema oli üliõpilane ning ei oleks saanud endale midagi sellist lubada. peale võtet küsis isa emalt, et noh, kas tahad siis sukki ja ema vastas: ei tea. isa, kes leevikese ema veel nii põhjalikult ei tundnud, küsis sama ka sukki kandnud näitlejanna käest ning tema muidugi kohe hõiskas, et tahan küll ja pistis leevikese emale mõeldud sukad endale ridiküli. koduteel leevikese ema muudkui nuttis ja isa ei jõudnud ära imestada, miks ema siis sukki ei tahtnud, kui ta tegelikult tahtis. ja keegi võtteplatsilt rääkis järgneva loo: kui daam ütleb: ei, mõtleb ta ei tea. kui daam ütleb: ei tea, mõtleb ta jah. aga mida mõtleb daam, kui ta ütleb: jah? vastus: tõeline daam ei ütle kunagi jah.

isa ja montaaž

kui leevikese isa tööl käib, tähendab see tavaliselt seda, et ta käib filmi monteerimas. vahel käib ta ka filmimas või üliõpilasi juhendamas. aga kõige suurema osa ajast võtab siiski montaaž.
isa on vahel kodus leevikest filminud. algul filmis seda, kuidas leevike jalgu siputas, seejärel kuidas ta pööras ja roomas ja püsti tõusis. seda kõike lihtsalt mälestuseks, et hiljem oleks koos suure leevikesega tore vaadata.
täna otsustas isa, et kassette leevikese tegemistega on juba liiga palju kogunenud ning aeg on need arvutisse võtta. peale pikka juhtmetega pusimist istus isa arvuti taha ning ema ja leevike seadsid end mugavalt sisse, et monitorist pilti kiigata. aga mida ei ilmunud, oli pilt. isa uuris montaažiprogrammi, tegi järjekindlalt arvutile restarti ja pobises pahuralt ning tunnid möödusid. lõpuks soovitas leevikese ema isal mõnele tuttavale helistada ning nõu küsida. aga isa ei julgenud. ta kurtis, et on imelik nii algelist asja mitte teada, olles ise hulga filme valmis teinud ja tudengeid õpetanud.
ka praegusel hetkel juhendab leevikese isa ühe üliõpilase filmi montaaži, teadmata ise, kuidas see film sinna arvuti sisse üldse sai.

ema ja koogid

leevikese ema ei ole kuigi suur koogisõber. kui ta väike oli ja sünnipäevadel käis, kartis ta seda hetke, kui tort lahti lõigati ja laiali jagati. üks lasteaiaaegne mälupilt on eriti jube - naabermaja marionil on sünnipäev ning kõik lapsed peale leevikese ema on oma koogitüki ammu lõpetanud ja mängivad. ainult väike ema üritab roosat sefiiri-saia süüa ning kõrval tema täditütar korrutab: eks ole ju hea kook, küll tahaks ühte tükki veel.

umbes 13-aastaselt sai leevikese emale äkki selgeks, et mõnele inimesele tõepoolest koogid maitsevad. samuti taipas ta, et tema ei pea sünnipäeval kooki sööma, võib ka niisama istuda ja morssi kulistada. peale seda avastust muutusid peod leevikese ema jaoks päris meeldivateks sündmusteks.
ka leevikese isa polnud suuremat sorti tordisööja. aga viimase aasta jooksul on juhtunud kummaline lugu - nii leevikese ema kui ka isa on juba mitu korda väga hea meelega kooki söönud. ja neid ise valmistanud, sest leevikesel on olnud juba 12 sünnipäeva.

ema ja naistepäev

täna hommikul valgusfoori taga vaatas üks taksojuht uuriva näoga leevikese ema autot. tavaliselt vaadatakse nii siis, kui teisel on kuskilt lömmis või midagi küljest ära. ema kartis kõige hullemat ja keris akna alla. juht hüüdis midagi. misasja, karjus ema vastu. head naistepäääeva hüüdis taksojuht ja lehvitas.
järgmise foori taga jooksis leevikese ema igaks juhuks ümber auto ja tõepoolest polnud kuskilt katki.
nii kaua kui leevkese ema mäletab, ei ole talle kunagi naistepäev meeldinud. kui ta väike oli, siis tema ema rääkis alati, et naistepäev on üks kole päev, kuna siis toimub naiste kohustuslik austamine. ja kui leevikese ema veel noor ja mässumeelne oli, sai ta kurjaks kui keegi head naistepäeva soovis või mõnel muul päeval talle näiteks mantlit selga aitas. tööjuures ei võtnud ta protesti märgiks ampsugi naistepäevatordist ja kingitud nartsissid poetas kapi taha.
aga tänavu hakkas leevikese ema juba mitu päeva varem isale naistepäeva meenutama ning täna tuli leevikese isa venemaalt ning tõi emale suure karbi venemaa šokolaadikomme ning ostis balti jaamast kaks roosat gerberat - ühe pisema leevikesele ja teise suure emale. ja emal oli hea meel, mis on kindel märk saabuvast vanadusest. ja sellega kaasnevast tolerantsusest.

leevike ja uus soeng

kohe kui leevike sai ühe aastaseks, lõikas ema tal patsid maha. eks emal olid sõrmed juba varem sügelenud, aga ta ei julgenud vanarahvale vastu astuda. vanarahvatarkus ütleb ju, et kui enne aastat juukseid lõigata, lõikad ka mõistuse ära.

nüüd on leevikesel kena potisoeng ja tukad ei ole enam silmas. muidugi meeldisid emale patsid, aga need olid üsna nirud ja hõredad. ehk varsti saab leevike juba pakse palmikuid kanda.
nüüd ema istub ja mõtleb selle vanarahva peale. öeldakse veel, et mõistus kaob ka ise endal juukseid lõigates. leevikese ema on seda korduvalt teinud aga ometi tunneb ennast järjest targemana.

isa ja moodne tehnika

leevikese isa on end ikka pidanud noorema põlvkonna esindajaks. ükskord ta väga solvus kui temast kirjutati kui "keskmise põlvkonna režissöörist". täna aga selgus, et isa on ikka päris vana kooli mees. ta esines kunstiakadeemia talveseminaril valtu spordimajas. eile õhtul valmistas isa korralikult loengu ette ja keris videokassetid õigetesse kohtadesse, et ettekande käigus oleks hea sobivaid lõike näidata. kuna oli kena talvepäev ja pealekauba pühapäev, sõitsid ema, isa ja leevike seminarile kogu perega.
enne loengut võttis isa videokassetid kotist välja ja kunstiülikooli noored jäid suu ammuli vaatama - loomulikult ei olnud seminaril videomakki. tuli välja, et tänapäeval on kombeks kasutada veidi moodsamat tehnikat. leevikese isa oli päris hämmingus, ta polnud isegi selle peale tulnud, et filme kuhugi mujale kui kassetile salvestada saab.
loeng lükati edasi ja üliõpilased läksid rapla linna videomakki otsima. kui sobiv tehnika mõne tunni pärast kohale toodi, sai isa alustada. leevike kihutas samal ajal mööda saali ning ema pidi teda noorkunstnik kiwa arvutist eemale meelitama. pika loengu käigus õnnestus leevikesel midagi kiwa kompuutris siiski vussi ajada.
isa esinemise lõpus plaksutati kõvasti ning peale seda tuli tal meelde, et oli unustanud videosid näidata.

isa ja korraarmastus

leevikese isale meeldib asju ära visata. ta tunneb suurt rõõmu, kui saab midagi kokku kägardada ja prügikasti panna. pidevalt vaatab ta toas otsivalt ringi, ega ometi midagi üleliigselt kuskil ei vedele. kui leevikese emal on mõni tähtis paber või tšekk kadunud, leiab ta selle tavaliselt prügikastist kuhu hoolikas isa üleliigseid asju on poetanud. aga kui emal on plaan midagi ära visata, ei tee ta seda kunagi ise vaid lubab isal selle tähtsa tegevuse läbi viia.
leevikese emale ei meeldi eriti asju ära visata. mitte et ta enda ümber tahaks suurt kultuurikihti kasvatada. ta lihtsalt proovib võimalikult vähe äravisatavaid asju soetada. leevikesel on peaasjalikult riidest mähkmed, ühekordsete salvrätikute rull on isa eest peidetud kapinurka ning poes ei pane ta kõiki asju eraldi pisikestesse kilekottidesse.
õnneks käib isa korraarmastuse juurde ka vanapaberi ja taara vastavatesse kogumiskohtadesse toimetamine. leevikese isa võib käia kogumiskasti otsides maha kilomeetreid, kott vanapaberiga näpu otsas. kuid iga kord välja minnes ta peab saama midagi ka prügikasti viia. tihti juhtub nii, et suures prügiviimise tuhinas unustab leevikese isa muud asjad kaasa haarata. täna näiteks leevikese vanavanaema juubelile sõites võttis isa esikust loomulikult prügikoti ühes, kuid unustas maha juubelikingituse.

leevike ja arstilkäik

leevike käis täna üle pika aja arsti juures. kaalumas ja mõõtmas ja niisama konsulteerimas. leevikese ema üldiselt arste ei armasta, kuna nood kipuvad liiga palju arstima. nad vaatavad iga patsienti kui üht potentsiaalset haigusehunnikut ning tahavad kohe oma kauaõpitud arstiteadmisi rakendama hakata.
kuna leevike ei olnud nõus laste kaalu peal olema, kaaluti ta ära koos emaga ning kahepeale said nad kokku 57 kilogrammi, mis ajas isegi kogenud lastetohtri silmi pungitama. järgmisel korral kutsuvad nad ka isa kaasa, siis tuleb ehk kaalunumber suurem. leevikese kaal päris üksi oli aastaselt 8500 grammi, pikkus 77 cm. tema ema oli 31-aastaselt 48,5 kg ja 173 cm ning isa 32-aastaselt 66 kg ja 174 cm pikk. isa kaaluti juba hommikul kodus.
hiljem garderoobis leidis ema oma kotist mõned arstiproua vidinad, mille leevike oli talle osavalt visiidi käigus ridiküli poetanud.

isa ja hõbemedal

leevikese isa nägi täna unes, et võitis olümpiamängudel hõbemedali. suusatamises. jaak mae sai kulla, keegi sakslane pronksi ja andrus veerpalu jäi neljandaks.
ja nüüd on nii, et ema ja leevike muudkui hüüavad, et aeg on üles tõusta, aga isa tõmbab teki üle pea ja pobiseb, et ta ei saa ärgata, kuna peab intervjuusid andma.